gigablogivvgigablogivvgigablogivvgigablogivv
  • AVALEHT
  • RESPEKTI KALENDER
  • E-POOD
  • ÜRITUSTE PILETIMÜÜK
  • Tingimused
0

0,00 €

✕
On Sale
Respekt Live @ Rannapaargu (Hiiumaa) 25.Juuli 2025

Respekt Live @ Rannapaargu (Hiiumaa) 25.Juuli 2025

15,00 € Algne hind oli: 15,00 €.10,00 €Current price is: 10,00 €.

Laost otsas

🌮 TRADITSIOONE EI TOHI MURDA! 🌮
Ka sel suvel saavad Respekti Hiiumaa fĂ€nnid taas kokku seal, kus sĂŒda puhkab ja muusika elab – RANNAPAARGUS! 💃đŸ•ș

✹ SUUR SUVEPIDU RANNAPAARGUS! ✹
📍 Hiiumaa, Rannapaargu
📅 25.Juuli 2025
⏰ Uksed avatud: 20:00

đŸŽ€ ERIKÜLALINE: DIANA KLAS!
Sel aastal teeb Ă”htu veelgi erilisemaks Diana Klas, kes annab tĂ€ispika kontserdi uute ja armsaks saanud lauludega. Tule varakult, et sellest osa saada! đŸ’«

đŸ”„ PĂ€rast seda vallandub tantsupĂ”randa maavĂ€rin, sest lavale astub RESPEKT, kelle öised tantsusetid on kuumad, pöörased ja unustamatud! đŸȘ©

đŸŸ SĂ”brad. Suvi. Muusika. Rannapaargu.
Klassika, mis ei aegu. Õhtu, mis ei unune.

🎟 BRONEERI LAUD VARAKULT:
📞 +372 463 2053
Kohapeal saab soodsalt soetada Kerdo Mölder elulooraamatut “Tuhat Nuga Selga” – muidugi autogrammid ja pĂŒhendused ja fĂ€nnipildid ka!

Pilet eelmĂŒĂŒgist 10€
Pilet kohapeal 15€

Kategooria: Üritused
Jaga
0

Seotud tooted

  • Respekt Live @ PĂ€rnu Kuursaal (Eesti eri) 23.02.2025

    VĂ€lja mĂŒĂŒdud

    Respekt Live @ PĂ€rnu Kuursaal (Eesti eri) 23.02.2025

    PĂ€rnu! On aeg pidada maha ĂŒks hullumeelne ja pöörane Eesti pidu!

    PĂŒhapĂ€eval, 23 veebruar 2025 esineb ansambel Respekt ”PĂ€rnu Kuursaalis”
    Esitlusele tuleb ka UUS LAUL ”VEEL ÜKS KORD”

    Üllatusena DIANA KLAS
    DJ Magnus Volar

    EelmĂŒĂŒgi pilet vaid 10€
    SissepÀÀs kohapeal 15€ (Sularahas)

    15,00 €
    Loe edasi
  • Respekt Live @ Viljandi Suur Vend (SÕBRAPÄEVA ERI) 15.02.2025

    VĂ€lja mĂŒĂŒdud

    Respekt Live @ Viljandi Suur Vend (SÕBRAPÄEVA ERI) 15.02.2025

    Viljandi! On aeg pidada maha ĂŒks hullumeene ja pöörane pidu!

    Juba laupĂ€eval, 15 veebruar 2025 esineb ansambel Respekt pubis ”Suur Vend”
    Esitlusele tuleb ka UUS LAUL ”VEEL ÜKS KORD”

    EelmĂŒĂŒgi pilet vaid 10€
    SissepÀÀs kohapeal 15€ (Sularahas)

    15,00 €
    Loe edasi
  • On Sale
    Nuustaku Villa

    VĂ€lja mĂŒĂŒdud

    Respekt Live @ Nuustaku Villa 30.04.2025

    Hea meel on teatada, et Respekt koos Diana Klas’i Livega on leidnud tee ka Nuustaku Villasse!
    Kohapeal avatud BAAR!
    1.mai on vaba! JĂ”uad peole kĂŒll!
    Soovi korral broneeri ka majutus!

    🕘 Uksed avatakse kell 20:00
    🎟 Pilet eelmĂŒĂŒgist 12€
    đŸšȘ Pilet kohapeal 15€

    Kas oled valmis nĂ€gema midagi tĂ€iesti pöörast? 👀 Tule ja ole osa sellest hullusest! Kohtumiseni OtepÀÀl, Nuustaku Villas, Pikk 41

    15,00 € Algne hind oli: 15,00 €.12,00 €Current price is: 12,00 €.
    Loe edasi

LIITU UUDISKIRJAGA

Koostöö ja reklaam: blogi@kerdo.eu

Kerdo.eu @ KÔik Ôigused kaitstud!
Ansambel RESPEKT esinemispakkumised: ansambelrespekt@gmail.com

Tingimused ja e-poega
seotud kĂŒsimused
pood@kerdo.eu

0

0,00 €

✕

Logi sisse

Kaotasid parooli?

Loo konto?

✕

Ostukorv

Mine maksma
JĂ€tka ostmist Vaata ostukorvi

MINU CAMINO PALVERÄNNAK

7. PEATÜKK
Seitsmes pÀev

Seitsmenda pĂ€eva hommikul Ă€rkasin ma Vila Praia de Âncora’s – vĂ€ikeses rannikulinnakeses, mis elab ookeani rĂŒtmis ja hingab kalurite, suvitajate ning palverĂ€ndurite samas taktis. Siin elab ligikaudu kolm tuhat inimest, linnake asub PĂ”hja-Portugalis, Viana do Castelo kandis, ning Camino Portugali rannikuraja peal on ta justkui viimane rahulik peatus enne suurt piiri. Portost olin ma selleks hetkeks jala lĂ€binud umbes sada kĂŒmme kilomeetrit ja Santiago de Compostelani jĂ€i veel ligikaudu sada kolmkĂŒmmend kilomeetrit – number, mis korraga nii hirmutas kui ka kummaliselt motiveeris.

Ärkasin mitte kell seitse, vaid alles kell ĂŒheksa. See oli juba mĂ€rk. Organism oli lĂ”puks öelnud oma selge sĂ”na: aitab. Oleksin pidanud tegema ĂŒhe vĂ”i isegi kaks puhkepĂ€eva – tĂ€pselt nii, nagu paar pĂ€eva hiljem suurimal murdumispĂ€eval Erika SalumĂ€e mulle telefoni teel ka soovitas. Aga tol hommikul ma seda veel ei teadnud. Teadsin ainult seda, et hotellitoas oli aken ja lĂ€bi selle kuulsin ma vĂ€ga selgelt, kuidas vihm taevast alla kallas, justkui keegi oleks kraani lahti unustanud. Voodist vĂ€lja saamine oli veel raskem kui eelmistel hommikutel. Kui pilk langes vasakule jalale, meenus mulle kohe eilne kohtumine Malaisiast pĂ€rit, Berliinis elava Esteriga – kahe lapse ema, kes mulle uhkusega oma lastest videoid nĂ€itas. Ka tema lonkas vasakut jalga. Ka temal oli hĂŒppeliigese juurest paistes. See ei olnud enam juhus. See oli mĂ€rk. MĂ”tlesin, et nĂŒĂŒd tuleb midagi ette vĂ”tta, sest selle jalaga ma siit niisama edasi ei kĂ”nni. Veel paar pĂ€eva ja olen tĂ€iesti maoli maas. MĂ”tlesin isegi korraks, kui kaugel Ester praegu on ja kas tema ka veel edasi liigub. Teadsin ĂŒht: tĂ€na peaksin jĂ”udma Portugali–Hispaania piirile. See teadmine andis jĂ”udu end pĂŒsti ajada ja pessu loivata. Kuigi Hispaaniast rÀÀgiti rajal igasuguseid hirmulugusid – metsikud mĂ€ed, tĂŒhjad ja kĂ”ledad kĂŒlad, kohvikuid ja poode otsi tikutulega taga – oli see mĂ”ttes ikkagi verstapost. Midagi suurt. Midagi, mis ĂŒtleb: ĂŒks riik on selja taga. Riided olid kenasti kuivanud. Pesus kĂ€idud. Ja jĂ€lle see rutiin, mis kĂŒll muutub, aga ei kao: kott kokku pakkida. KĂ”rvaltvaatajale vĂ”ib tunduda, et mis vahet sel on, kus riigis sa kĂ”nnid – samm on samm. Aga siin, selle rĂ€nnaku sees, on vahe tohutu. See on nagu vahefiniĆĄ. Sa oled kuhugi jĂ”udnud. Midagi lĂ€binud.

Rohud vĂ”etud. Vaseliiniga mÀÀritud – kusjuures iga pĂ€evaga muutus see protsess aina aeglasemaks ja vaevalisemaks. Riietusin jao kaupa: kĂ”igepealt bokserid, siis istud, hingad, kogud end, siis sĂ€rk. KĂ”ik liigutused muutusid aeglasemaks. Aga alasti ju minna ei saanud. Ja jĂ€rjekordne muutus: hommikusööki selles hotellis polnudki. KĂ”ik oli iseteeninduslik. All kaks automaati – ĂŒks kohvi, teine maiuste ja vee jaoks – nii ebamugavad, et lĂ”in lĂ”puks kĂ€ega. MĂ”tlesin, et kĂŒll ma tee pealt kuskilt kohvi ja vett saan. Retseptsiooni laud oli tĂŒhi. PalverĂ€ndurite tempel seisis nööriga leti kĂŒlge seotud – vĂ”ta ja löö ise. Seda ma ka tegin. Toakaardi lĂŒkkasin pruuni postkasti, tĂ€pselt nii, nagu eelmisel Ă”htul Ă”petati, ja astusin uksest vĂ€lja. Vihm kallas mĂ”nuga. Ookean vastas oli muutunud veel metsikumaks ja peksis laineid mööda rannikut nagu kuri koer, kes tahaks mulle kallale tulla, sest ma kĂ”nnin tema territooriumil. Ja just siis – tĂ€nu taevaisale – mĂ€rkasin kaks maja edasi kohvikut, mis oli end just avamas. Astusin sisse ja palusin suure musta kohvi. Õues, maja ees, oli katusealune ja sain seal oma kohvi koos hommikusuitsuga tehtud. Kui suitsu ette panin, tuli proua kohvikust vĂ€lja ja rÀÀkis, kuidas tema suitsetamise maha jĂ€ttis. Olen aru saanud, et kĂ”ik jĂ€tavad erinevalt – tĂ€pselt nagu inimesedki on erinevad. Tema oli teinud seda samamoodi, nagu mina plaanin: vĂ€hendas teadlikult, kaks suitsu pĂ€evas, siis ĂŒks, ja ĂŒhel hetkel sai aru, et polegi enam vaja. RÀÀkisin talle oma plaanist korraldada maailma lĂ”pus suitsupakile matused – olin selle Porto lennujaamas ka Katrin Lustile telefoni teel lubanud. Loomulikult oli see juba Elu24 uudiseks saanud ja pinge aina kasvas. Sain sealt kohvikust ka seitsmenda pĂ€eva templi passi ja asusin teele. Nagu eile öeldud, nĂ€gin ma tĂ€na ookeani viimast korda sellel palverĂ€nnakul. Kuigi lonkasin juba tugevalt ja mootor ei tahtnud kuidagi soojaks minna, oli meel kummaliselt rÔÔmus. Silme ees terendas kaua oodatud Hispaania piir. Kollased nooled tervitasid mind kohe hotelli ees ja ma asusin nende jĂ€rgi teele.

RannikuÀÀrset teed kĂ”ndisin ma kuskil kolm kilomeetrit ja selle aja jooksul hakkas mu peas jĂ€rjest selgemaks joonistuma ĂŒks vĂ€ga lihtne, aga valus tĂ”demus: kui muutlik see kĂ”ik tegelikult on. Mitte ainult see rada, vaid elu ĂŒldse. See, mida ma olin juba nĂ€inud ja kogenud, keda kohanud ja kellest möödunud, oli nii kirju, et vahel tundus, nagu oleksin ma ĂŒhe rĂ€nnaku jooksul lĂ€bi elanud mitu eri elu. Erinevad inimesed, tĂ€iesti erinevad olustikud, teeolud, ilmastikutingimused, hotellid ja reeglid. Ühes kohas nii, teises naa. Ja ikka ja jĂ€lle kordasin ma endale mĂ”ttes oma lemmiklauset, mille olin siin rajal paar pĂ€eva tagasi ise formuleerinud: sellel palverĂ€nnakul on ĂŒks asi kindel – mitte miski ei ole kindel. See lause ei olnud mulle tegelikult uus. Ma olin seda kasutanud aastaid oma sĂ”ltuvussuhtes Priiduga. Just tema kohta sobis see valusalt tĂ€pselt: ĂŒks asi on kindel, mitte miski ei ole kindel. Kui ta hommikul uksest vĂ€lja lĂ€ks, ei olnud kunagi kindel, kas ta jĂ”uab Ă”htuks koju, kas ta ĂŒldse helistab, kas ta kaob pĂ€evadeks vĂ”i tuleb tagasi alles siis, kui kĂ”ik on juba katki. Ja nĂŒĂŒd, seda rannikuala viimast lĂ”iku kĂ”ndides – kokku kuskil viis kilomeetrit – hakkasin ma sellele ajale tagasi mĂ”tlema tĂ€iesti teise pilguga. Miks see minuga juhtus? Vastus ei olnud enam nii keeruline ega ka nii lohutav: sest ma lasin sel juhtuda. See oli minu vĂ”imuses lĂ”petada, iga kord. Ja ometi, isegi pĂ€rast kolmekĂŒmnendat lahkuminekut leppisin ma kuu aja pĂ€rast temaga jĂ€lle Ă€ra. Kahjutunne temast sai minust alati vĂ”itu. Ja muidugi ei saa ma endale valetada – ma armastasin teda. PĂ€riselt. Aga just see tegi kogu asja talle nii mugavaks. Ta vĂ”is minna, millal tahtis, tulla, millal tahtis, juua, magada ja kaduda, kuidas tahtis. Mina olin see, kes igas olukorras alla andis.

SĂ”ltuvussuhe on suhe, kus inimese enesevÀÀrtus, emotsionaalne tasakaal ja turvatunne hakkavad sĂ”ltuma teisest inimesest, mitte enam iseendast. Teaduslikult rÀÀgitakse siin emotsionaalsest sĂ”ltuvusest ja kaassĂ”ltuvusest – mehhanismidest, kus aju töötab samadel dopamiini- ja stressiringidel nagu ainete sĂ”ltuvuse puhul. LĂ€hedus ja hĂŒlgamise hirm vahelduvad, tekib krooniline Ă€revus ja pidev vajadus partneri heakskiidu jĂ€rele. Ja kui selline suhe lĂ”peb, ei kaota sa ainult inimest, vaid ka identiteedi, mille sa tema ĂŒmber oled ĂŒles ehitanud. Sellest vĂ€lja tulemine vĂ”tab aastaid. Minul kestis see kĂŒmme aastat. TĂ€na, siin palverĂ€nnakul, olen ma sellest vaba olnud alles poolteist aastat. PĂ€riselt lahus. Ja ometi on ta ikka kuskil olemas – annab endast mĂ€rku, ilmub vahepeal vĂ€lja, justkui sosistades: „Mina ka siin.“ Aga pean tunnistama, et olen sellest vabanemise teel juba vĂ€ga kaugel. Ma ei jookse enam tema jĂ€rgi. Ma oskan juba öelda ei. Igatsust pole enam. Ja Ă”nneks oli mul ka vĂ€ga töine ja hullumeelne aasta, mis viis mĂ”tted temast kaugemale. Ta siiski ilmus aeg-ajalt vĂ€lja, isegi siis, kui ma Dianaga abiellusin. Tuli Naagele, elas seal kaks nĂ€dalat ja kadus jĂ€lle. Isegi meie mesinĂ€dalatel Itaalias oli ta kuidagi meiega kaasas, oma Ă”llepurk kĂ€es nagu lapsel lutipudel. Kui see otsa sai, tekkis paanika. Seal sain ma vĂ€ga selgelt aru, kui kiiresti ja kindlalt ma temast eemaldun. Insult oli samuti suur murdepunkt. PĂ€ev, mil mulle öeldi, et operatsioonist vĂ€ljumine ei ole sugugi kindel. Ta lubas tulla haiglasse minu kĂ”rvale. Ja keda ei olnud? Operatsiooni pĂ€eval ei olnud teda. Hiljem selgus, et ta tarvitas narkootikume ja pidas pidu. See lĂ”ikas midagi lĂ”plikult lĂ€bi. KĂ”ige jubedam oli Hurghada kodu, kus pĂ€rast tema pidutsemist olid voodi ja tuba tĂ€is vÔÔraid juuksekarvu ja kondoome. Õudne. Sealt alates hakkasime Dianaga ĂŒha rohkem lĂ€henema ja temast eemalduma. Ja iga kord, kui temaga nĂŒĂŒd kokku satun, saan aru, et mul pole temaga enam millestki rÀÀkida. Ja see on hea. Need mĂ€lestused tulevad meelde just siis, kui peavad. Selliste mĂ”tete sees jĂ”udsingi ma mĂ€rkamatult rannikurajalt maha ja tĂ€iesti linnakesse. Suu oli kuiv ja kĂ”ht tĂŒhi, sest hommikusööki ma tĂ€na ei saanudki. Justkui tellitult ilmus mu ette pood. Astusin sisse, haarasin vett ja banaani, sain rÔÔmsa ja jutuka hĂ€rra kĂ€est templi passi ning kĂŒsisin jĂ€lle – sest see oli muutunud kinnisideeks –, kui kaugel on Hispaania piir. Ta naeratas ja ĂŒtles, et see pole enam ĂŒldse kaugel. Siin lĂ€hedal. Ta rÀÀkis veel midagi pikalt, aga ma ei saanud kĂ”igest aru. Polnudki vaja.

See Hispaania piiri ootamine oli kuidagi eriliselt pinev, peaaegu et pidulik, sest olin enne siia jĂ”udmist lugenud foorumeid ja ka ChatGPT oli mulle kinnitanud, et see ĂŒletus ei ole mingi suvaline „astud ĂŒle sildi ja kĂ”ik“, vaid tĂ€iesti omaette rituaal. Piiri ei ĂŒletata siin jalgsi, vaid paadiga. Ja mitte lihtsalt paadiga, vaid mitmel moel – saad minna mootorratturi vÀÀrilise mĂŒrinaga mootorpaadiga vĂ”i hoopis vaikselt aerupaadiga, kus iga aerutĂ”mme kĂ”lab nagu punkt lauses, mida su elu on kaua kirjutanud. Enamik palverĂ€ndureid kirjeldas seda kogemust nii, et meel tĂ”useb tĂ€iesti uuele tasandile ja pisarad hakkavad voolama juba enne, kui paat teisele kaldale jĂ”uab. Mm, pisarad. Ma juba tahtsin neid. Olin paari suurema nutmiskorraga siin rajal avastanud, kui puhastav ja aus nutmine tegelikult on. Kui hea on lasta sellel lihtsalt tulla. Ma polnud aastaid korralikult nutnud – olin selle juba unustanud ja nĂŒĂŒd tahtsin jĂ€lle. Ja veel. Ja veel. Kui poest vĂ€ljusin ja oma armsaid kollaseid noolekesi jĂ€lgima hakkasin, ilmus ka pĂ€ike vĂ€lja ning vihm oli pĂŒhitud kui halb mĂ”te pĂ€rast head otsust – hetkega kadunud, nagu polekski midagi olnud. Teerada muutus taas. LinnatĂ€navast sai kĂ”rvaline asfalttee, mille kĂ”rval kihutasid kiirrongid ja kaubavagunid, justkui meenutades, et kuskil mujal elatakse paralleelset elu tĂ€iskiirusel edasi. Ilm oli mĂ”nusalt soe ja sain end jĂ€lle T-sĂ€rgi vĂ€ele vĂ”tta. Vasak jalg tegi endiselt valu, lonkisin juba ĂŒsna nĂ€htavalt, aga see ei vĂ€hendanud ootusĂ€revust. Vastupidi. Ma ootasin seda jĂ”ge, mille keskel kulgeb Portugali ja Hispaania piir. Ootasin seda paati. TĂ€na oli ootusĂ€revus nii suur, et see hakkas lausa fĂŒĂŒsiliselt kehasse kogunema. Kiiremini kĂ”ndida ma ei saanud, sest jalg tegi pĂ€riselt haiget, kuigi Ă”ige nurga all astudes oli hetkeks kergem. Asfalttee, mille ĂŒhel pool raudtee ja teisel pool lĂ”putu roheline murupĂ”ld, venis pikaks – vĂ€hemalt neli kilomeetrit, kui mitte rohkem. Hakkas juba igav. Tahtsin midagi uut. Midagi, mis raputaks. Taamalt paistis raudteeĂŒlesĂ”it ja mĂ”tlesin, et see on mĂ€rk – nĂŒĂŒd hakkan linna jĂ”udma. Möödusin teemeestest, kes masinatega asfaldiauke tĂ€itsid, ja ka nemad hĂŒĂŒdsid mulle „Buen Camino“. See mĂ”jus alati nagu vĂ€ike pai seljale. MĂ€rk, et sind nĂ€hakse. Et sa oled olemas. Ja korraga tabas mind kummaline mĂ”te: mina kĂ”nnin neist mööda, nemad elavad siin. Neil on oma argipĂ€ev, oma mured ja rÔÔmud, lapsed vĂ”ib-olla kodus ootamas, armuvalud vĂ”i hoopis pulmaplaanid. Suure tĂ”enĂ€osusega ei nĂ€e ma neid inimesi enam kunagi. See tegi meele korraks hellaks. Just seal, nende mĂ”tete keskel, sain ma aru ĂŒhest suurest muutusest endas. Telefon oli pĂŒsinud pikalt taskus. Ma ei jaganud enam iga hetke ja iga pilti kohe kellegagi. Olin hakanud tegelema iseendaga. Õhtul kĂŒll saatsin pĂ€eva kokkuvĂ”tte koos piltidega ja siis magasin, aga pĂ€eval oli telefon nagu kĂ”rvaline ese, mitte enam kehaosa. Esimestel pĂ€evadel oli see mul kĂ€es nagu kuues nĂ€pp. NĂŒĂŒd oli ta taskus. Hommikul tegin hotelli ees vĂ€ikese video lĂ€hedastele ja senini oli see seal olnud, vaid piltide tegemiseks vĂ”tsin vĂ€lja. See tundus hea. PĂ€riselt hea. Nutitelefoni sĂ”ltuvus on tabanud kogu maailma ja see ei ole ĂŒldse tore sĂ”ltuvus. Nende mĂ”tete ja oma lonkiva jalaga ĂŒletasin raudteeĂŒlesĂ”idu ja tĂ”epoolest hakkasid terendama linna tĂ€navad. Paremal ja vasakul eri stiilis majad, kĂ”rged ja madalad, vanad ja uued. Ühe kortermaja hoovis sĂ€ras hiiglaslik sidrunipuu, mille oksad olid lookas kullakarva viljadest. Linn oli vaikne, kuigi kell oli juba kuskil ĂŒhe paiku pĂ€eval. Sain aru, et see peabki nĂŒĂŒd olema see oluline koht. See hetk. Tahan paati. Tahan Hispaaniat. Tahan nutta. Paari kilomeetri pĂ€rast jĂ”udsin vanalinna, mille arhitektuur oli vĂ”imas ja vÀÀrikas. Platsil oli hulgaliselt restorane ja kohvikuid ning nagu tellitud, lausa mitu apteeki. Esimese asjana lonkisin apteeki ja palusin jalale valuvaigistavat emugeeli. Sain. Aga hinnaga, mis pani hinge korraks kinni hoidma – 36 eurot ĂŒhe tuubi eest. Silmad tahtsid peast vĂ€lja hĂŒpata. Turistipiirkond, muidugi. Aga mis teha – valust pÀÀsemine nĂ”uab ohvreid. Samas mĂ”tlesin, et olen Ă”nnelik, et elan ajastul, kus iga hĂ€da vastu saab apteegist midagi. Kohe kĂ”rval oli vĂ€literrassiga kohvik. Istusin maha, tellisin kohvi, vĂ”tsin templi passi ja hakkasin jalga mÀÀrima. Vahepeal oli hakanud tunda andma ka parema jala hĂŒppeliiges, kuigi see polnud veel paistes. Ma olin jĂ”udnud Caminhasse.

Caminha on vĂ€ike, aga ajalooliselt vĂ€ga tĂ€htis linnake Portugali pĂ”hjatipus, Minho piirkonnas, otse jĂ”e suudmes, kus Minho jĂ”gi eraldab Portugali Hispaaniast. Elanikke on siin veidi ĂŒle kuue tuhande ja linn on pigem rahulik, vÀÀrikas ja aeglane, oma kitsaste tĂ€navate, kivimajade ja vanalinna platsiga. Camino kontekstis on Caminha aga eriline koht, sest siia koonduvad palverĂ€ndurid mitmelt rannikuteelt. Portugali rannikucamino toob siia suure hulga rĂ€ndajaid, kes kĂ”ik seisavad ĂŒhel ja samal piiril – otseses ja sĂŒmboolses mĂ”ttes. Just siin saavad palverĂ€ndurid kokku, vahetavad pilke, lugusid ja ohkeid, sest edasi ei saa enam jalgsi. Siin tuleb jĂ”gi ĂŒletada. Caminhast pÀÀseb Hispaaniasse paadiga, ĂŒle Minho jĂ”e, vastaskaldal asuvasse Hispaania linna A Guarda. Paadid kĂ€ivad regulaarselt ja see lĂŒhike, mĂ”neminutiline sĂ”it on paljude jaoks ĂŒks kogu rĂ€nnaku emotsionaalsemaid hetki. See ei ole lihtsalt riigipiiri ĂŒletus. See on tunne, et ĂŒks peatĂŒkk saab otsa ja teine algab. Ja just sellepĂ€rast ongi siin nii palju palverĂ€ndureid – nad kĂ”ik seisavad enne seda paati korraks paigal, hingavad ja saavad aru, et midagi on muutumas. Ja mina olin nĂŒĂŒd ĂŒks neist.

Kuid nalja hakkas alles saama. Miks ometi olin ma allunud oma meelepettele ja uskunud, et kĂ”ik lĂ€heb nĂŒĂŒd lĂ”puks libedalt ja tĂ€pselt nii, nagu ma olin seda oma peas kĂŒmneid kordi ette mĂ€nginud. Oh ei, Kerdo. Alles nĂŒĂŒd hakkas pĂ€ris etendus pihta. Istusin seal kohvikus peaaegu tund aega, vaatasin, kuidas palverĂ€ndurid platsil ringi sagisid – kotid seljas, kepid kĂ€es, nagu sipelgad, kes on lĂ”puks pesa sĂŒdamesse jĂ”udnud. MÀÀrisin jalad kĂŒlma geeliga kokku ja see tunne
 see oli peaaegu joovastav. JÀÀkĂŒlm, terav, elav. Valu taandus peaaegu hetkega ja ma mĂ”tlesin tĂ€iesti siiralt, et no on ikka inimesed imelisi asju vĂ€lja mĂ”elnud. TĂ”usin, maksin arve – kohv maksis nagu kogu Portugalis, maksimaalselt 1.20 – ja kĂŒsisin siis teenindajalt, lapselik elevus hÀÀles, et kus need paadid siis tĂ€psemalt on. Tahan paati. Tahan seda pĂ€ris asja. Aerupaati. Seda vaikset, aeglast, pidulikku ĂŒletust. Tema seletas rahulikult, et siit vasakult lĂ€heb ja sealt otse ka, ĂŒhesĂ”naga – mitmest kohast. Uurisin ĂŒle, et kus need aerupaadid on, sest just neid ma tahtsin. Pisarad olid juba kuskil kurgus valmis, aga hoidsin end vaos. Astusin suunas, kuhu mind juhatati, ja mĂ€rkasin, et kollaseid nooli on siin absurdsel hulgal – kĂ”ik nĂ€itavad eri suunda. See oleks pidanud olema esimene ohumĂ€rk. JĂ”udsin esimese paaditakso putkani. Suur ja aus silt: SULETUD. LĂ€ksin mööda jĂ”ekallast edasi teise. Ka seal: SULETUD. Kolmandas kohas nĂ€gin aerupaate silla all, aga mitte ĂŒhtegi peremeest. Mitte hingegi. Meel vajus. Tuju muutus trotslikuks. Ma ei taha silda. Ma tahan paati. Nagu vĂ€ike jonnipunn. Siis vĂ”tsin taskusĂ”bra mĂ€ngu ja kirjutasin talle ilma igasuguse viisakuseta, et kus on need paadid, millest sa mulle nii ilusti rÀÀkisid. Ta vastas sekunditega, nagu ikka, ja tĂ€iesti sĂŒĂŒdimatult: ups, hooajavĂ€lisel ajal ei pruugi paate olla. Nagu see oleks sama loomulik asi kui see, et pĂ€ike loojub Ă”htul. „Hallo,“ vastasin ma. „Sa ju lubasid.“ Vaidlesime kĂŒmme, vĂ”ib-olla kakskĂŒmmend minutit, kuni lĂ”puks pidin leppima sellega, et ees ootab see kole roheline raudsild. Tema muidugi oskas ka selle hetke ilusaks maalida – et kĂ”nni keset silda, tee pilte, mĂ”tle Portugali poolele ja tervita Hispaaniat. Mis mul ĂŒle jĂ€i. Sammusin sillale, kollased nooled ees, ja tegin suursuguse video: Portugali poolele kummardus, Hispaania poolele tervitus. 130 kilomeetrit Portugalis, ees ootamas Hispaania. Uhke. Pidulik. Paadist ma videos ei rÀÀkinud. Las see jÀÀda minu ja universumi vahele. Edasi minnes suunasid nooled mind maanteelt metsa ja sealt juba linnakese poole. Esimene Hispaania kĂŒla, mĂ”tlesin ma rÔÔmsalt. Aga siis hakkas midagi kripeldama. Miks siin nii palju Portugali numbrimĂ€rkidega autosid on? TaskusĂ”ber seletas muidugi kohe Ă€ra – piirilinn, inimesed kĂ€ivad tööl ja poes. Loogiline. VĂ€ga loogiline. Kui loll minust, et ma ise sellele ei tulnud. Jalutasin edasi, tĂ”usis esimene mĂ€gi, kirik keset kĂŒla, kohvik kiriku kĂ”rval. Istusin maha, tellisin eurose kohvi, vĂ”tsin jalanĂ”ud jalast ja puhkasin. Esimene Hispaania tempel. Filmisin selle suursuguselt Ă€ra. Kohviku hĂ€rra naeris, ma jĂ€tsin euro tippi ja ta ĂŒtles rÔÔmsalt: „Obrigado.“ Ma tardusin. Obrigado. Portugali keeles „aitĂ€h“. Mees ĂŒtleb obrigado, naine obrigada. Hispaanias oleks pidanud kĂ”lama gracias. Astusin vĂ€lja ja vaatasin kohviku poole tagasi nagu inimene, kes hakkab lĂ”puks aru saama, et teda on pikalt ja pĂ”hjalikult haneks tĂ”mmatud. VĂ”i vĂ€hemalt, et midagi on vĂ€ga valesti. MĂ€gi viis aina kĂ”rgemale. Aiad, viinamarjavÀÀdid, majade hoovides Portugali numbrimĂ€rgid. See ei andnud rahu. VĂ”tsin telefoni ja avasin seekord Google Mapsi. Ja siis nĂ€gin ma tĂ”de. Minu kĂ”rval lookles Minho jĂ”gi, ja mina
 mina olin endiselt Portugali poolel. Istusin tee ÀÀres posti najale maha ja tundsin, kuidas kogu maailm hetkeks kokku varises. Ei ole vĂ”imalik. Ma pidin ju Hispaanias olema. Tulin sillast ĂŒle. Noolte jĂ€rgi. KĂ”ik oli justkui Ă”ige. Aga ei. Hispaaniat ei olnud. Ei rÀÀkinud ChatGPT-ga enam sĂ”nagi. Olin pĂ€riselt vihane. Ja just siis, nagu mingi filmilik iroonia, hĂŒĂŒdis ĂŒhe ilusa maja terrassilt noor naine: „Buen Camino! Kas kohvi soovid?“ LĂ€ksin aiale lĂ€hemale ja kĂŒsisin otse, kus on paadid ja miks ma ikka Portugalis olen. Tema seletas rahulikult ja selgelt Ă€ra: siin, Caminha ĂŒmbruses hargnevad rajad. Kui lĂ€hed sillast ĂŒle, jÀÀd Portugali poolele ja rada muutub veel mĂ€gisemaks. Ametlik sillaga ĂŒletus Hispaaniasse toimub hoopis Valenças. Caminha linnas aga Camino hargneb selgelt kaheks: ĂŒks tee jĂ€tkab Portugali sisemaale, teine viib jĂ”e ÀÀrde ja sealt paadiga ĂŒle Hispaania poole, A Guardasse. Kuna paate ei olnud, pidin ma jĂ”e ĂŒletama silla abil ja seetĂ”ttu sattusingi Camino metsikumale palverĂ€nnaku rajale. Sealt linnast oleks Hispaaniasse saanud AINULT paadiga. See ongi ĂŒks Camino suurtest trikkidest – siin ei ole ainult ĂŒks tee. On valikud. Ja kui sa ei tea tĂ€pselt, millist rada sa kĂ€id, vĂ”id sa vĂ€ga kergesti arvata, et oled juba piiri ĂŒletanud, kuigi tegelikult kĂ”nnid ikka sama maa peal. TĂ€nasin neiut, kallistasime ja liikusin edasi mööda mĂ€giteed. Pea norgus. Meel mĂ”ru. Ja korraga sain aru, et see pĂ€ev ei olnudki mĂ”eldud triumfiks. See oli mĂ”eldud eksimiseks.

KĂ”ndisin edasi, ikka kĂ”rgemale ja kĂ”rgemale mĂ€kke, kuni jalad muutusid pĂ€riselt piinariistaks. Selg vajus kĂŒĂŒru, samm lĂ€ks lĂŒhemaks ja iga jĂ€rgmine tĂ”us tundus tĂ€iesti ebavajaliku mĂ”nitamisena. Ma ei vandunud enam vaikselt, vaid tĂ€iesti selge ja kuuldava hÀÀlega, nii et kui keegi oleks parasjagu pÔÔsa taga seeni korjanud, oleks ta arvanud, et siin liigub ĂŒks tĂ€iesti endast vĂ€ljas palverĂ€ndur. SĂ”imasin kollaseid nooli otse nĂ€kku ja kĂŒsisin neilt, kas neil on ĂŒldse aimu, mis seisus mu jalad on, ja kas tĂ”esti on vaja veel kĂ”rgemale ronida, kui kĂ”ik minus karjub, et aitab. LĂ”puks hakkasin mĂ”tlema tĂ€iesti maistele asjadele – öömajale. Pidin taas oma taskusĂ”braga suhted ĂŒles soojendama ja kĂŒsisin ĂŒsna lĂŒhidalt, kus ma tĂ€pselt asun ja kui kaugel on jĂ€rgmine mĂ”istlik linn, kus oleks voodi ja katus pea kohal. Vastus tuli, et umbes viis kilomeetrit. See tundus korraga nii vĂ€he ja samas tĂ€iesti ĂŒletamatu. Linna nimi oli teada, hakkasin hotelli otsima ja leidsin ĂŒhe 35 euroga. Uurisin hoolega, et see jÀÀks ikka Camino raja ÀÀrde, sest no mis mĂ”tet on veel kuskile kĂ”rvale eksida. MĂ€gedes edasi kĂ”ndides avasin seekord kaardirakenduse ja sisestasin hotelli aadressi. Kaart nĂ€itas kolme kilomeetrit ja, mis peamine, suunas kohe mĂ€est alla. Kollased nooled nĂ€itasid endiselt ĂŒlespoole, aga ma nĂ€itasin neile keelt ja teatasin vaikselt, et tĂ€naseks on pidu lĂ€bi – mina lĂ€hen nĂŒĂŒd magama. Alla minek osutus aga omaette karistuseks. Haige jalaga on mĂ€est alla kĂ”ndimine veel hullem kui ĂŒles, sest iga samm lĂ”i valu teravamalt tagasi. VĂ”tsin tempot maha, hingasin sĂŒgavalt ja lohutasin end mĂ”ttega, et vĂ€hemalt liigun Ă”iges suunas. Õnneks jĂ”udsin suure maantee ÀÀrde, tĂ€pselt sinna, kuhu kaart mind juhatas. Teepeenar oli lai ja andis turvalise tunde. Tunnike kĂ”ndimist ja juba hakkas suurem linnake vastu paistma. Ilm oli soe, pĂ€ike lÔÔmas ja see andis kummalist jĂ”udu juurde. Linna jalamil vaatasin kaarti – veel tunnike ja hotell. Linn muutus samm-sammult kirjumaks ja elavamaks ning lĂ”puks seisingi hotelli ees. TĂ€pselt enne ust ilmusid ka kollased nooled taas nĂ€htavale, justkui vabanduseks, et nad mind vahepeal sinna kĂ”rgustesse vedasid. Hotelli hoovis jalutasid ringi kuked ja kanad ning retseptsioonitĂ€di askeldas lillepeenras, kĂ€ed mullased. Kahekorruseline maja seisis mĂ€e jalamil, rahulik ja veidi ajast maha jÀÀnud. TĂ€di tuli sisse, pĂŒhkis kĂ€ed mustade dressipĂŒkste vastu, vĂ”ttis dokumendid, tĂ€itis paberid ja kĂŒsis raha. 35 eurot makstud, sain vĂ”tme ja ka puldi. Hetkeks jĂ€in seda pulti vaatama, kuni tĂ€di selgitas tĂ€iesti iseenesestmĂ”istetavalt, et muidugi antakse hotellis ka Ă”hksoojuspumba pult kaasa. See oli minu esimene selline kogemus ja ma noogutasin targalt, nagu oleks see mu elu loomulik osa. Jah, muidugi ikka – meil seal Tallinna Radissoni hotellis antakse ka Ă”hksoojuspumbad klientidele kĂ€tte. Kui loll minust.

Lift viis mind teisele korrusele ja jahedas koridoris avanes rida vanu puidust uksi, mis krÀÀksusid juba ainuĂŒksi pilguga. Tuba oli ajas seisma jÀÀnud, aga just see tegi selle kuidagi eriliseks. Viskasin saapad jalast, mÀÀrisin jalad uuesti geeliga kokku ja lasin neil lĂ”puks puhata. MĂ”tlesin korraks, et peaks sööma minema, ja tunni pĂ€rast jalutasin hotelli lĂ€hedal asuvasse imepisikesse vanalinna. Paljud restoranid olid kinni, aga mĂ”ni siiski avatud. Tellisin supi ja Ă”lle, sĂ”in aeglaselt ja tundsin, kuidas keha vaikselt maha rahuneb. Tagasi hotellis saatsin lĂ€hedastele oma pöörase pĂ€eva kokkuvĂ”tte ja pidin lĂ”puks ka tĂ”e vĂ€lja ĂŒtlema – ma ei olnudki Hispaanias. Olin endiselt Portugalis ja sain tĂ€na ĂŒsna lollil kombel petta. Lohutasin neid ja ennast sellega, et ametlik piir on juba lĂ€hedal ja homme keskpĂ€evaks peaksin tĂ”esti Hispaanias olema. Riided lendasid seljast, bokserid jalast ja alasti pugesin teki alla. Tuju oli veidi mĂ”ru, pea norus, aga enne uinumist jĂ€in oma jalgu vaatama. TĂ€nasin neid selle eest, kui palju nad mind kandnud olid, palusin neil vastu pidada ja ĂŒtlesin, et palju pole enam minna. TĂ€nasin ĂŒldse selle eest, et mul on jalad ja et need liiguvad. LĂ”petuseks ĂŒtlesin neile, et nad on mul tĂ€itsa armsad ja et ma armastan neid. Soovisin oma jalakestele head ööd, vĂ”tsin padja kaissu ja vajusin unne. Oli alles pĂ€ev. Head ööd.

Ole esimene, kes saab selle raamatu koos Respekti tuliuute laulude kogumikuga otse oma postkasti. Eelregistreeri ja jĂ€ta oma e-post — teekond algab juba enne esimest sammu.

REGISTREERI END TELLIJAKS

MINU CAMINO PALVERÄNNAK

PROLOOG

Otsus

MĂ”ned asjad ei purune elus jĂ€rsku ega dramaatiliselt, vaid murenevad aeglaselt ja peaaegu mĂ€rkamatult, nii et inimene ei saa esialgu arugi, et kusagil tema sees on juba tekkinud mĂ”ra, mis ĂŒhel hetkel vĂ”ib muutuda millekski palju suuremaks. Kui Urmas-Eero Liiv pĂ€rast „MĂ€rgatud Eestis AastalĂ”putrall 2024“ aastavahetuse saadet Dianale helistas ning pakkus vĂ€lja idee teha dokumentaalfilm meie abielu randa sĂ”udmisest, ei olnud minu esimene reaktsioon mitte elevus ega rÔÔm, vaid kummaline kĂ”hklus, mille pĂ”hjuseid ma tol hetkel isegi endale selgitada ei osanud. Midagi selles ettepanekus pani mind sisimas korraks tagasi tĂ”mbuma, nagu oleks alateadvus aimanud, et selle otsusega avatakse uks millelegi, mille tagajĂ€rgi ma veel ette nĂ€ha ei suuda. Diana usaldas Urmast ja ĂŒtles seda mulle mitu korda, rahulikult ja veendunult, justkui kinnitades, et kĂ”ik saab olema hĂ€sti. Mina omakorda usaldasin Dianat, sest meie suhtes oli usaldus alati olnud midagi enamat kui lihtsalt sĂ”na – see oli olnud meie abielu selgroog. Nii ma lĂ”puks nĂ”ustusin, kuid mitte suure entusiasmi vĂ”i sĂ€rava rÔÔmuga, vaid pigem vaikse leppimisega, mida inimesed kasutavad olukordades, kus nad tunnevad, et elu vool liigub niikuinii ĂŒhes suunas ja vastuvoolu ujumine ei muudaks enam midagi. Ma ĂŒtlesin lihtsalt: „Olgu, teeme Ă€ra.“

Tol hetkel ei osanud ma isegi aimata, et just see nĂ€iliselt sĂŒĂŒtu otsus saab olema punkt, kust minu elu hakkab liikuma tĂ€iesti uues suunas – suunas, mille olemasolust ma tol hetkel isegi teadlik ei olnud. Tuntus ei olnud minu jaoks midagi uut, kuid ka sellel on erinevad tasemed. Keskmise taseme tuntusega olin ma juba aastaid kokku puutunud – peaasjalikult kakskĂŒmmend aastat – ning olin veendunud, et olen Ă”ppinud sellega ka elama. TagantjĂ€rele mĂ”eldes saan aga aru, et inimene harjub tĂ€helepanuga vaid nĂ€iliselt, sest tegelikult jÀÀb see alati kusagile hinge taha nagu pidev surve, mis aeg-ajalt endast mĂ€rku annab. Juba 2018. aastal olin ma Respektiga teinud teadliku pausi, sest liigne tĂ€helepanu hakkas mind seestpoolt kokku suruma viisil, mis kasvatas minus jĂ€rjest sĂŒvenevat depressiooni. Lavale minek ei olnud tegelikult kunagi kĂ”ige raskem osa. Raskemaks muutus see hetk, kui kontsert lĂ”ppes ja tuled kustusid, sest just siis pidi inimene tagasi tulema iseenda juurde ning mĂ”nikord avastasin ma, et see „mina“, kelle juurde ma tagasi tulen, ei olegi enam pĂ€ris seesama inimene, kes ta oli enne.

Ent see, mis jĂ€rgnes dokumentaalfilmi valmimisele, oli midagi hoopis teistsugust ja intensiivsemat. Midagi, mis ei olnud enam lihtsalt tĂ€helepanu, vaid pigem pidev ja halastamatu kohalolek, mille eest ei olnud vĂ”imalik enam kuhugi varjuda. Sellele andsid hoogu ka minu elulooraamatu „Tuhat nuga selga“ ilmumine ning meie kihlus Dianaga, mis kĂ”ik koos lĂ”id olukorra, kus tĂ€helepanu ei olnud enam lihtsalt taustamĂŒra, vaid muutus millekski, mis saatis mind igal sammul – poes, tĂ€naval, kohvikus ja isegi nendel hetkedel, kui ma kĂ”ige rohkem soovisin olla lihtsalt inimene, mitte avalik tegelane. Iga liigutus tundus olevat kellegi jaoks tĂ”lgendatav. Iga pilk vĂ”is saada kellegi jaoks vihjeks. Fotod siit ja fotod sealt, oletused ĂŒhest nurgast ja kommentaarid teisest – see kĂ”ik hakkas tasapisi kasvama millekski, mis ei jÀÀnud enam ainult vĂ€ljapoole, vaid hakkas lĂ”puks imbuma ka minu enda sisse. Kurjus, Ă”elus ja trots hakkasid minu ellu tulema ĂŒha sagedamini, justkui ustest ja akendest korraga, ning lĂ”puks pÀÀses see kĂ”ik ka minu sisse idanema. Alguses vaikselt ja mĂ€rkamatult, kuid peagi juba nii jĂ”uliselt, et ma ei saanud seda enam ignoreerida.

Olen alati uskunud, et inimese tegelik mÔÔdupuu ei ole see, kuidas ta kĂ€itub laval vĂ”i intervjuus, vaid see, kuidas ta kohtleb neid inimesi, keda keegi teine ei mĂ€rka: teenindajaid, taksojuhte, juhuslikke möödujaid ja isegi ajakirjanikke. Minu jaoks oli alati olnud loomulik tĂ€nada, naeratada ja öelda midagi head ka neile, kellele seda vĂ”ib-olla harva öeldakse. Ühel hetkel avastasin ma aga midagi, mis mind tĂ”eliselt ehmatas. Ma mĂ€rkasin, et ma ei tunne enam iseennast Ă€ra. Poe jĂ€rjekorras seistes olin ma Ă€kitselt kannatamatu ja Ă€rritunud, tĂ€pselt samasugune nagu see hall foon, mida me vahel Eestis nii hĂ€sti tunneme. Teenindajaid ei tĂ€nanud ma enam automaatselt, alandlikkus kadus
mĂ€rkamatult ja selle asemele tuli midagi, mida ma ei olnud kunagi tahtnud endas nĂ€ha – pahatahtlikkus. See muutus hirmutas mind nii palju, et ma hakkasin inimesi vĂ€ltima, vĂ€ljas vĂ€hem kĂ€ima ja tasapisi ka iseendasse kapselduma, kuni ĂŒhel hetkel tunduski kĂ”ige turvalisem koht olevat lihtsalt oma kodu seinte vahel.

Ja just siis algas ka ĂŒks kummaline uus tĂ€helepanu vorm, mille ĂŒle vĂ”iks isegi nalja teha, kui see ei oleks olnud nii vĂ€sitav. Inimesed hakkasid uurima mu kĂ€si. TĂ€iesti tĂ”siselt. Vaadati sĂ”rmi, loeti sĂ”rmi ja analĂŒĂŒsiti sĂ”rmi, justkui oleks minu abielusĂ”rmus saanud rahvuslikuks julgeolekukĂŒsimuseks. Kas see on alles, kas see on kadunud, millal see kadus ja miks see kadus? MĂ”nikord jĂ€i mulje, et mĂ”ni inimene oli valmis kontrollima isegi seda, mitu sĂ”rme mul ĂŒldse kĂ€e otsas on. Kuhu ja kellega reisin. Mida söön ja mida ostan. KĂ”ike jĂ€lgiti kullipilguga. See kĂ”ik kasvas lĂ”puks nii suureks, et enam ei olnud kuskile kasvada, ning just siis hakkasin ma tundma, et Ă”hku jÀÀb vĂ€heks. Ma murdusin pĂ€riselt, mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka fĂŒĂŒsiliselt, ning ka tervis hakkas tasapisi alla andma.

Paradoksaalsel kombel oli Urmas-Eero Liivi dokumentaalfilm „Mis juhtus Diana Klasiga?“ iseenesest vĂ€ga ilus, aus ja hoidev. Me olime selles filmis tĂ€pselt sellised, nagu me pĂ€riselt oleme, ja vĂ”ib-olla just seetĂ”ttu meeldis see publikule nii vĂ€ga, et film jĂ”udis teletopi teisele kohale. Meile endile meeldis see samuti nii vĂ€ga, et vaatasime seda Dianaga kahekesi kĂŒmneid kordi, justkui otsides sealt kinnitust sellele, et vĂ€hemalt kusagil on alles versioon meist, keda ei ole tĂŒkkideks rebitud. Paraku algas ĂŒsna varsti pĂ€rast seda midagi hoopis teistsugust. Depressioon, mis ei olnud enam episoodiline, vaid pidev; pĂ€evad, mis sulasid mĂ€rkamatult ĂŒksteise sisse, ning nĂ€dalad, mille jooksul pĂŒhapĂ€ev ja reede ei erinenud enam ĂŒksteisest peaaegu millegi poolest.

Ja samal ajal hakkas meie kodus tasapisi muutuma veel ĂŒks asi, mis tegelikult juba ammu idanes. Mida rohkem meie abielu Ă”itses, seda jĂ”ulisemalt hakkas end nĂ€htavaks tegema meiega koos elav Ă€mm – armas ja vĂ€ike ooperitĂ€ht Nieves Lepp, kelle tervis hakkas tasapisi halvenema. Dementsus hiilis ligi aeglaselt, kuigi vahel vĂ”is ta endiselt olla sama terav pliiats nagu alati, mis muutis kogu olukorra veelgi keerulisemaks ja ettearvamatumaks. Ühel hetkel sain ma aru millestki, mida ma ei olnud varem osanud isegi sĂ”nastada. Ma ei elanud enam lihtsalt koos Ă€mmaga. Ma elasin majas, kus iga pĂ€ev tuli kohaneda olukorraga, kus minu ja Diana abielu keskele oli tasapisi tekkinud midagi, mis ei olnud enam lihtsalt peresuhe, vaid jĂ”ud, mis hakkas meie elu ĂŒha rohkem enda ĂŒmber keerama. Ja tol hetkel ei osanud ma veel aimata, et just see nĂ€htamatu pinge saab lĂ”puks olema ĂŒks nendest pĂ”hjustest, mis viib mind ĂŒhel pĂ€eval koduuksest vĂ€lja – ja teele, mille nimeks on Camino.

Kui ma nĂŒĂŒd tagantjĂ€rele mĂ”tlen, siis nagu ka Diana ise on hiljem tunnistanud, mĂ€ngis selles loos oma rolli ka ĂŒks vĂ€ga inimlik, aga samas ĂŒllatavalt jĂ”uline tunne – armukadedus. Nieves oli harjunud elama koos Dianaga juba aastakĂŒmneid, eriti neil aastatel, mil Diana oli ĂŒksi, ning see oli loonud nende vahele sideme, mis oli tugevam kui mĂ”ni takjapÔÔsas Eesti suve lĂ”pus. Kui takjas kord su pĂŒkste kĂŒlge kinni jÀÀb, siis vĂ”ib seda rahulikult terve pĂ€eva vĂ€lja nokkida – ja isegi siis on tunne, et mĂ”ni ogake jĂ€i ikka alles. Nii hakkas tasapisi kujunema olukord, kus minu ja Diana abielu ĂŒmber tekkis nĂ€htamatu, kuid vĂ€ga aktiivne kolmas osapool. Armukadedusstseenid meie majas Naagel muutusid jĂ€rjest sagedasemaks ning kodune elu hakkas meenutama midagi sellist, mida vĂ”iks nimetada emotsionaalseks kĂ”rgpingeliiniks – sĂ€de lendas vahel isegi siis, kui keegi polnud midagi öelnud. FilmiĂ”htud koos abikaasaga muutusid haruldasemaks kui pĂ€ikseline nĂ€dalavahetus Eesti novembris, sest neid oli praktiliselt vĂ”imatu korraldada. Isegi lihtne mĂ”te minna kahekesi Ă”htul vĂ€lja sööma vĂ”is lĂ”ppeda draamaga, mille kĂ”rval mĂ”ni keskmine ooperietendus oleks tundunud lausa minimalistlik. Mammast – vĂ”i nagu ma teda vahel poolnaljatamisi oma Ă”udusunenĂ€gude Ă€mma nime all kutsuma hakkasin – rÀÀgin ma selle raamatu keskosas pikemalt ja pĂ”hjalikumalt, sest tema roll meie abielu loos on paratamatult suurem, kui ĂŒkski mees alguses uskuda tahaks.

Niisiis hakkasid ka tĂŒlid minu ja Diana vahel muutuma ĂŒha sagedasemaks, sest pingeid oli meie ĂŒmber sama palju kui elektrit kĂ”rgepingeliinis. Piisas ĂŒhest sĂ”nast, ĂŒhest pausist vĂ”i isegi ĂŒhest valest intonatsioonist ning Ă”hus oli taas midagi, mis meenutas tormi enne Ă€ikest. Vahel otsustasime me kodurahu huvides ĂŒldse mitte rÀÀkida. Mitte pĂ€evaks vĂ”i kaheks, vaid vahel lausa nĂ€dalateks. Me ei teinud koos midagi, ei planeerinud midagi ega rÀÀkinud millestki, sest iga liigutus vĂ”is olla sĂ€de, mis sĂŒtitab uue plahvatuse. Selle kĂ”ige keskel oli ka ĂŒks vĂ€ga praktiline pĂ”hjus vaikimiseks: me pĂŒĂŒdsime vĂ€ltida olukordi, kus Mamma nutaks nii kĂ”vasti, et naabrid vĂ”iksid kiirabi kutsuda, vĂ”i kus ta helistaks lĂ€bi kogu suguseltsi, et teatada, et teda hoitakse luku taga kinni ja pÀÀstmine on vaid aja kĂŒsimus. Diana tĂ€helepanu saamiseks oli see pisike armas Mamma kĂ”igeks valmis.

Ometi oli kogu selle segaduse keskel ĂŒks asi, milles ma ei kahelnud mitte hetkekski: mina ja Diana armastasime teineteist vĂ€ga. Selle teadmise peale ei saanud keegi ega miski kĂ€si panna, sest meie seljataga oli ligi seitseteist aastat sĂ”prust, usaldust ja ĂŒhist elu. Ja ometi tundus ĂŒhel hetkel, et me ei jĂ”ua enam teineteiseni – suur kivimĂŒĂŒr oli vahel. PĂ€rast pulmi ei saanud me oma armastust peaaegu ĂŒldse nautida, sest meie vahel oli pidevalt keegi armukade, kes ei lubanud meil olla lihtsalt kaks inimest, kes elavad oma elu ja ehitavad oma suhet.

Depressioonile lisasid oma osa ka kohtuvaidlused, mis kaasnesid Diana elulooraamatuga „NĂŒĂŒd julgen rÀÀkida“, ja muidugi sellega kaasnenud rahaline pĂ”nts. Need vaidlused kestavad tĂ€naseni – ka siis, kui ma neid ridu kirjutan – ning nende varjus muutus meie kodune Ă”hkkond millekski, mida vĂ”iks kĂ”ige tĂ€psemalt kirjeldada kui kurttummade ĂŒhingu koosolekut. KĂ”ik oli olemas, aga mitte midagi ei liikunud. Mamma aga nĂ€is seda olukorda nautivat sellise rahuga, nagu oleks see olnud tema elu kĂ”ige rahulikum ja paremini korraldatud periood. Kui Diana raamatu esitlus lĂ”puks lĂ€bi sai ja me sĂ”itsime Tartust Tallinna tagasi, juhtus midagi, mida polnud juba ammu juhtunud: me rÀÀkisime omavahel pĂ€riselt. Mitte nagu kaks inimest, kes jagavad sama eluruumi, vaid nagu kaks abikaasat, kes pĂŒĂŒavad ĂŒksteist mĂ”ista. Me arutasime, et vĂ”ib-olla oleks kĂ”ige targem minna mĂ”neks ajaks kuskile sooja, kus saaksime lihtsalt koos olla ja natuke hingata. MĂ”te oli isegi ĂŒsna praktiline: Respektil oli ees kolmenĂ€dalane paus ning vĂ”ib-olla aitaks meie abielu pÀÀsta hoopis ajutine pĂ”genemine. Me rÀÀkisime ka sellest, et ehk oleks vĂ”imalik Mamma selleks ajaks kuskile organiseerida, et me saaksime lihtsalt olla kaks inimest, kes veedavad koos aega.

Aga tol ööl, kui ma voodisse heitsin, ei tulnud und. Ja mida kauem ma pimedas lakke vaatasin, seda selgemaks muutus ĂŒks lihtne, aga valus tĂ”de: elavat inimest, kelle nimi on Mamma, ei saa ju lihtsalt elimineerida. Teda ei saa panna pausile nagu televiisorit ega keerata kinni nagu köögikraani. See tĂ€hendas, et me seisame probleemi ees, mida ei saa reaalselt kĂ”rvaldada ega kuhugi Ă€ra panna. Ja just siis tekkis minus mĂ”te, mida ma polnud varem julgenud lĂ”puni vĂ€lja mĂ”elda. VĂ”ib-olla ei pea mitte probleem kaduma, vaid mina pean ise korraks kaduma.

Mu peas keerles sel ööl sadu mĂ”tteid, kuid ĂŒks neist kerkis teistest kĂ”rgemale ning ehmatas mind isegi rohkem kui ĂŒlejÀÀnud. Me ei tohiks koos minna. See mĂ”te ehmatas mind mitte sellepĂ€rast, et ma Dianat ei armastanud, vaid hoopis seetĂ”ttu, et ma tundsin jĂ€rsku midagi, mida ma polnud ammu tundnud: ma ei teadnud enam, kes ma ise olen. Ma vajasin midagi muud. Me vajasime pausi. Ja kui ma olen tĂ€iesti aus, siis vajasin ma pausi ka Mammast, sest selleks hetkeks olin ma jĂ”udnud punkti, kus ma ei suutnud talle juba kuid isegi otsa enam vaadata. Ma vajan selgust, kas ja kuidas ĂŒldse edasi saab, sest meie abielu olukord oli muutunud nii absurdseks, et sellisel kujul ei olnud enam vĂ”imalik edasi elada. Samas ei olnud minus ka sĂŒdant paluda Dianal oma ema, kellega ta oli terve elu koos elanud ja keda ta armastas, kuhugi hooldekodusse panna – kuigi aususe huvides pean ĂŒtlema, et pĂ€ris paljud inimesed meie ĂŒmber soovitasid seda lausa tungivalt. Selle öö jooksul kerkis esile mĂ”te, mis oli minus tegelikult juba ammu idanenud. PalverĂ€nnak. Keset ööd avastasin ma end ChatGPT-d avamas ja kĂŒsimas kĂŒsimusi, millele ma varem polnud julgenud isegi mĂ”elda: kas see on vĂ”imalik, milline rĂ€nnak, milliste tingimustega ja kui kiiresti? Mul oli kolm nĂ€dalat aega. Mulle pakuti lĂŒhemat varianti, kuid see tundus kuidagi liiga lihtne, justkui oleks keegi soovitanud kustutada maja pĂ”lengut teetassiga. Siis pakuti mulle klassikalist Caminot Portost – umbes 270 kilomeetrit, mille
lĂ€bimiseks arvestatakse tavaliselt kolm nĂ€dalat. Me ei arutanud hetkekski, et selle vĂ”iks lĂ€bida kolmeteistkĂŒmne pĂ€evaga. Ma ei kĂŒsinud ka seda, mis hinnaga see tuleb. Oleks pidanud. Hommikul ĂŒtlesin Dianale oma otsuse. Ja alles palju hiljem sain aru, et see ei olnud otsus minna teele. See oli otsus hakata lĂ”puks kĂŒsima kĂŒsimusi, mille eest olin liiga kaua pĂ”genenud.

Olukord kodus oli muutunud sedavĂ”rd pingeliseks, et juba pelgalt ĂŒksteise nĂ€gemine suutis vĂ€sitada enne, kui keegi jĂ”udis midagi öelda, ning see kummaline emotsionaalne fĂŒĂŒsika hakkas lĂ”puks mĂ”jutama iga meie pĂ€eva vĂ€iksematki detaili. Ma Ă”ppisin liikuma vaikselt, peaaegu mĂ€rkamatult, justkui oleks meie majas kehtestatud nĂ€htamatu reegel, et rahu sĂ€ilib vaid siis, kui keegi ei tee liiga jĂ€rske liigutusi. Lahkusin toast nii, et uks ei kriuksuks, ja Ă”ppisin ajastama oma samme nii, et need ei satuks kokku kellegi teise omadega. Kino, proovid, sĂ”brale kĂŒlla minekud ja esinemised muutusid tasapisi mitte ainult tööks, vaid ka ettekÀÀndeks – tĂ€iesti legitiimseks pĂ”hjuseks olla kusagil mujal, mitte selles samas ruumis, kus pinge rippus Ă”hus nagu paks suits pĂ€rast kustunud kĂŒĂŒnalt. Ka esinemistele hakkasin ma Dianat aina harvem kaasa kutsuma, mitte pahatahtlikkusest ega soovist temast eemalduda.

Ja ometi teadsin ma kusagil sĂŒgaval sisimas, et pelgalt rÀÀkimisest ei piisa. Inimene vĂ”ib oma kogemust seletada, seda jagada, isegi Ă”petada, aga pĂ€ris mĂ”istmine ei sĂŒnni enne, kui oled selle ise tervenisti lĂ€bi kĂ€inud – samm-sammult, hingetĂ”mme hingetĂ”mbe jĂ€rel, nii et lĂ”puks ei jÀÀ enam kuhugi peitu pugeda. Mingil hetkel sain ma aru, et ma ei otsi enam vastuseid, vaid kogemust – midagi sellist, mis sunniks mind seisma silmitsi iseendaga, ilma vĂ”imaluseta kĂ”rvale hiilida vĂ”i teemat elegantselt vahetada.

MĂ”te Camino palverĂ€nnakust ei olnud tegelikult sĂŒndinud ĂŒleöö. See oli olnud minus juba ammu, vĂ”ib-olla kusagil 2012. vĂ”i 2013. aasta paiku, ajal, mil elu tundus kerge ja meri oli pĂ”lvini ning tulevik nĂ€is olevat midagi sellist, mis ootab kannatlikult nurga taga. Siis jĂ€i see plaan pooleli – Carmen Pritson lĂ€ks ja vĂ”ttis minu asemel kaasa Krista Lensini, mina ei lĂ€inud – ning nii see mĂ”te jĂ€igi kuskile sĂŒgavale seisma nagu vaikne lubadus, mille tĂ€itmise aeg ei olnud veel saabunud. Sest öeldakse ju ikka, et igal asjal on oma aeg, ja see aeg ei kĂŒsi kunagi, kas sa oled valmis vĂ”i mitte. Ta lihtsalt tuleb. Minu aeg saabus 2026. aasta esimesel jaanuaril. Tegelikult oli selle pommi sĂŒtik sĂŒttinud juba 2025. aasta sĂŒndmuste kĂ€igus, kuid aastavahetus oli hetk, mil kĂ”ik jĂ”udis haripunkti.

2025/2026. aasta vahetus möödus Respektiga laval, Tartu Aleksander Pubis. Rahvas, viimane laul, kallistused. Ja siis see vaikus. Ma lĂ€ksin Keilasse, haarasin juba nĂ€dalaid varem pakitud seljakoti ja sĂ”itsin lennujaama. Portosse jĂ”udsin 2. jaanuaril. Lubasin endale ĂŒhe öö luksuslikus hotellis – viimase hingetĂ”mbe enne vaikust. Õhtul seisin Porto katedraali ees. Sinine merikarp. Kollane nool. Vasakule. Kuigi vasakule minnes oli ees kivisein. Ja ma sain aru, et see on kummaliselt tuttav tunne. Just seal, enne esimest sammu, kĂŒsisin endalt esimest korda ausalt: kas see teekond viib mind tagasi samasse ellu – vĂ”i hoopis eemale sellest? Loodan, et saame ĂŒheskoos teada. Tule minuga palverĂ€nnakule kaasa.

Ole esimene, kes saab selle raamatu koos Respekti tuliuute laulude kogumikuga otse oma postkasti. Eelregistreeri ja jĂ€ta oma e-post — teekond algab juba enne esimest sammu.

REGISTREERI END TELLIJAKS