#Respekt Valge Laste müts

Name: #Respekt Valge Laste müts
SKU: M-235667
Availability: InStock

Eeldatav tarneaeg:
29. mai – 2. juuni

12,00 €

Laos (saab järeltellida)

Kvaliteetne väikese #Respekti fänni valge laste müts

Ümbermõõt: 52 – 56 cm
Kangas: 50% puuvill / 50% polüester

Tootekood: M-235667 Kategooria: Fännitooted

Arvustused 0

Arvustused

Tooteülevaateid veel ei ole.

Arvustust saavad kirjutada ainult need sisseloginud kasutajad, kes on antud toote ostnud.

MINU CAMINO PALVERÄNNAK

7. PEATÜKK
Seitsmes päev

Seitsmenda päeva hommikul ärkasin ma Vila Praia de Âncora’s – väikeses rannikulinnakeses, mis elab ookeani rütmis ja hingab kalurite, suvitajate ning palverändurite samas taktis. Siin elab ligikaudu kolm tuhat inimest, linnake asub Põhja-Portugalis, Viana do Castelo kandis, ning Camino Portugali rannikuraja peal on ta justkui viimane rahulik peatus enne suurt piiri. Portost olin ma selleks hetkeks jala läbinud umbes sada kümme kilomeetrit ja Santiago de Compostelani jäi veel ligikaudu sada kolmkümmend kilomeetrit – number, mis korraga nii hirmutas kui ka kummaliselt motiveeris.

Ärkasin mitte kell seitse, vaid alles kell üheksa. See oli juba märk. Organism oli lõpuks öelnud oma selge sõna: aitab. Oleksin pidanud tegema ühe või isegi kaks puhkepäeva – täpselt nii, nagu paar päeva hiljem suurimal murdumispäeval Erika Salumäe mulle telefoni teel ka soovitas. Aga tol hommikul ma seda veel ei teadnud. Teadsin ainult seda, et hotellitoas oli aken ja läbi selle kuulsin ma väga selgelt, kuidas vihm taevast alla kallas, justkui keegi oleks kraani lahti unustanud. Voodist välja saamine oli veel raskem kui eelmistel hommikutel. Kui pilk langes vasakule jalale, meenus mulle kohe eilne kohtumine Malaisiast pärit, Berliinis elava Esteriga – kahe lapse ema, kes mulle uhkusega oma lastest videoid näitas. Ka tema lonkas vasakut jalga. Ka temal oli hüppeliigese juurest paistes. See ei olnud enam juhus. See oli märk. Mõtlesin, et nüüd tuleb midagi ette võtta, sest selle jalaga ma siit niisama edasi ei kõnni. Veel paar päeva ja olen täiesti maoli maas. Mõtlesin isegi korraks, kui kaugel Ester praegu on ja kas tema ka veel edasi liigub. Teadsin üht: täna peaksin jõudma Portugali–Hispaania piirile. See teadmine andis jõudu end püsti ajada ja pessu loivata. Kuigi Hispaaniast räägiti rajal igasuguseid hirmulugusid – metsikud mäed, tühjad ja kõledad külad, kohvikuid ja poode otsi tikutulega taga – oli see mõttes ikkagi verstapost. Midagi suurt. Midagi, mis ütleb: üks riik on selja taga. Riided olid kenasti kuivanud. Pesus käidud. Ja jälle see rutiin, mis küll muutub, aga ei kao: kott kokku pakkida. Kõrvaltvaatajale võib tunduda, et mis vahet sel on, kus riigis sa kõnnid – samm on samm. Aga siin, selle rännaku sees, on vahe tohutu. See on nagu vahefiniš. Sa oled kuhugi jõudnud. Midagi läbinud.

Rohud võetud. Vaseliiniga määritud – kusjuures iga päevaga muutus see protsess aina aeglasemaks ja vaevalisemaks. Riietusin jao kaupa: kõigepealt bokserid, siis istud, hingad, kogud end, siis särk. Kõik liigutused muutusid aeglasemaks. Aga alasti ju minna ei saanud. Ja järjekordne muutus: hommikusööki selles hotellis polnudki. Kõik oli iseteeninduslik. All kaks automaati – üks kohvi, teine maiuste ja vee jaoks – nii ebamugavad, et lõin lõpuks käega. Mõtlesin, et küll ma tee pealt kuskilt kohvi ja vett saan. Retseptsiooni laud oli tühi. Palverändurite tempel seisis nööriga leti külge seotud – võta ja löö ise. Seda ma ka tegin. Toakaardi lükkasin pruuni postkasti, täpselt nii, nagu eelmisel õhtul õpetati, ja astusin uksest välja. Vihm kallas mõnuga. Ookean vastas oli muutunud veel metsikumaks ja peksis laineid mööda rannikut nagu kuri koer, kes tahaks mulle kallale tulla, sest ma kõnnin tema territooriumil. Ja just siis – tänu taevaisale – märkasin kaks maja edasi kohvikut, mis oli end just avamas. Astusin sisse ja palusin suure musta kohvi. Õues, maja ees, oli katusealune ja sain seal oma kohvi koos hommikusuitsuga tehtud. Kui suitsu ette panin, tuli proua kohvikust välja ja rääkis, kuidas tema suitsetamise maha jättis. Olen aru saanud, et kõik jätavad erinevalt – täpselt nagu inimesedki on erinevad. Tema oli teinud seda samamoodi, nagu mina plaanin: vähendas teadlikult, kaks suitsu päevas, siis üks, ja ühel hetkel sai aru, et polegi enam vaja. Rääkisin talle oma plaanist korraldada maailma lõpus suitsupakile matused – olin selle Porto lennujaamas ka Katrin Lustile telefoni teel lubanud. Loomulikult oli see juba Elu24 uudiseks saanud ja pinge aina kasvas. Sain sealt kohvikust ka seitsmenda päeva templi passi ja asusin teele. Nagu eile öeldud, nägin ma täna ookeani viimast korda sellel palverännakul. Kuigi lonkasin juba tugevalt ja mootor ei tahtnud kuidagi soojaks minna, oli meel kummaliselt rõõmus. Silme ees terendas kaua oodatud Hispaania piir. Kollased nooled tervitasid mind kohe hotelli ees ja ma asusin nende järgi teele.

Rannikuäärset teed kõndisin ma kuskil kolm kilomeetrit ja selle aja jooksul hakkas mu peas järjest selgemaks joonistuma üks väga lihtne, aga valus tõdemus: kui muutlik see kõik tegelikult on. Mitte ainult see rada, vaid elu üldse. See, mida ma olin juba näinud ja kogenud, keda kohanud ja kellest möödunud, oli nii kirju, et vahel tundus, nagu oleksin ma ühe rännaku jooksul läbi elanud mitu eri elu. Erinevad inimesed, täiesti erinevad olustikud, teeolud, ilmastikutingimused, hotellid ja reeglid. Ühes kohas nii, teises naa. Ja ikka ja jälle kordasin ma endale mõttes oma lemmiklauset, mille olin siin rajal paar päeva tagasi ise formuleerinud: sellel palverännakul on üks asi kindel – mitte miski ei ole kindel. See lause ei olnud mulle tegelikult uus. Ma olin seda kasutanud aastaid oma sõltuvussuhtes Priiduga. Just tema kohta sobis see valusalt täpselt: üks asi on kindel, mitte miski ei ole kindel. Kui ta hommikul uksest välja läks, ei olnud kunagi kindel, kas ta jõuab õhtuks koju, kas ta üldse helistab, kas ta kaob päevadeks või tuleb tagasi alles siis, kui kõik on juba katki. Ja nüüd, seda rannikuala viimast lõiku kõndides – kokku kuskil viis kilomeetrit – hakkasin ma sellele ajale tagasi mõtlema täiesti teise pilguga. Miks see minuga juhtus? Vastus ei olnud enam nii keeruline ega ka nii lohutav: sest ma lasin sel juhtuda. See oli minu võimuses lõpetada, iga kord. Ja ometi, isegi pärast kolmekümnendat lahkuminekut leppisin ma kuu aja pärast temaga jälle ära. Kahjutunne temast sai minust alati võitu. Ja muidugi ei saa ma endale valetada – ma armastasin teda. Päriselt. Aga just see tegi kogu asja talle nii mugavaks. Ta võis minna, millal tahtis, tulla, millal tahtis, juua, magada ja kaduda, kuidas tahtis. Mina olin see, kes igas olukorras alla andis.

Sõltuvussuhe on suhe, kus inimese eneseväärtus, emotsionaalne tasakaal ja turvatunne hakkavad sõltuma teisest inimesest, mitte enam iseendast. Teaduslikult räägitakse siin emotsionaalsest sõltuvusest ja kaassõltuvusest – mehhanismidest, kus aju töötab samadel dopamiini- ja stressiringidel nagu ainete sõltuvuse puhul. Lähedus ja hülgamise hirm vahelduvad, tekib krooniline ärevus ja pidev vajadus partneri heakskiidu järele. Ja kui selline suhe lõpeb, ei kaota sa ainult inimest, vaid ka identiteedi, mille sa tema ümber oled üles ehitanud. Sellest välja tulemine võtab aastaid. Minul kestis see kümme aastat. Täna, siin palverännakul, olen ma sellest vaba olnud alles poolteist aastat. Päriselt lahus. Ja ometi on ta ikka kuskil olemas – annab endast märku, ilmub vahepeal välja, justkui sosistades: „Mina ka siin.“ Aga pean tunnistama, et olen sellest vabanemise teel juba väga kaugel. Ma ei jookse enam tema järgi. Ma oskan juba öelda ei. Igatsust pole enam. Ja õnneks oli mul ka väga töine ja hullumeelne aasta, mis viis mõtted temast kaugemale. Ta siiski ilmus aeg-ajalt välja, isegi siis, kui ma Dianaga abiellusin. Tuli Naagele, elas seal kaks nädalat ja kadus jälle. Isegi meie mesinädalatel Itaalias oli ta kuidagi meiega kaasas, oma õllepurk käes nagu lapsel lutipudel. Kui see otsa sai, tekkis paanika. Seal sain ma väga selgelt aru, kui kiiresti ja kindlalt ma temast eemaldun. Insult oli samuti suur murdepunkt. Päev, mil mulle öeldi, et operatsioonist väljumine ei ole sugugi kindel. Ta lubas tulla haiglasse minu kõrvale. Ja keda ei olnud? Operatsiooni päeval ei olnud teda. Hiljem selgus, et ta tarvitas narkootikume ja pidas pidu. See lõikas midagi lõplikult läbi. Kõige jubedam oli Hurghada kodu, kus pärast tema pidutsemist olid voodi ja tuba täis võõraid juuksekarvu ja kondoome. Õudne. Sealt alates hakkasime Dianaga üha rohkem lähenema ja temast eemalduma. Ja iga kord, kui temaga nüüd kokku satun, saan aru, et mul pole temaga enam millestki rääkida. Ja see on hea. Need mälestused tulevad meelde just siis, kui peavad. Selliste mõtete sees jõudsingi ma märkamatult rannikurajalt maha ja täiesti linnakesse. Suu oli kuiv ja kõht tühi, sest hommikusööki ma täna ei saanudki. Justkui tellitult ilmus mu ette pood. Astusin sisse, haarasin vett ja banaani, sain rõõmsa ja jutuka härra käest templi passi ning küsisin jälle – sest see oli muutunud kinnisideeks –, kui kaugel on Hispaania piir. Ta naeratas ja ütles, et see pole enam üldse kaugel. Siin lähedal. Ta rääkis veel midagi pikalt, aga ma ei saanud kõigest aru. Polnudki vaja.

See Hispaania piiri ootamine oli kuidagi eriliselt pinev, peaaegu et pidulik, sest olin enne siia jõudmist lugenud foorumeid ja ka ChatGPT oli mulle kinnitanud, et see ületus ei ole mingi suvaline „astud üle sildi ja kõik“, vaid täiesti omaette rituaal. Piiri ei ületata siin jalgsi, vaid paadiga. Ja mitte lihtsalt paadiga, vaid mitmel moel – saad minna mootorratturi väärilise mürinaga mootorpaadiga või hoopis vaikselt aerupaadiga, kus iga aerutõmme kõlab nagu punkt lauses, mida su elu on kaua kirjutanud. Enamik palverändureid kirjeldas seda kogemust nii, et meel tõuseb täiesti uuele tasandile ja pisarad hakkavad voolama juba enne, kui paat teisele kaldale jõuab. Mm, pisarad. Ma juba tahtsin neid. Olin paari suurema nutmiskorraga siin rajal avastanud, kui puhastav ja aus nutmine tegelikult on. Kui hea on lasta sellel lihtsalt tulla. Ma polnud aastaid korralikult nutnud – olin selle juba unustanud ja nüüd tahtsin jälle. Ja veel. Ja veel. Kui poest väljusin ja oma armsaid kollaseid noolekesi jälgima hakkasin, ilmus ka päike välja ning vihm oli pühitud kui halb mõte pärast head otsust – hetkega kadunud, nagu polekski midagi olnud. Teerada muutus taas. Linnatänavast sai kõrvaline asfalttee, mille kõrval kihutasid kiirrongid ja kaubavagunid, justkui meenutades, et kuskil mujal elatakse paralleelset elu täiskiirusel edasi. Ilm oli mõnusalt soe ja sain end jälle T-särgi väele võtta. Vasak jalg tegi endiselt valu, lonkisin juba üsna nähtavalt, aga see ei vähendanud ootusärevust. Vastupidi. Ma ootasin seda jõge, mille keskel kulgeb Portugali ja Hispaania piir. Ootasin seda paati. Täna oli ootusärevus nii suur, et see hakkas lausa füüsiliselt kehasse kogunema. Kiiremini kõndida ma ei saanud, sest jalg tegi päriselt haiget, kuigi õige nurga all astudes oli hetkeks kergem. Asfalttee, mille ühel pool raudtee ja teisel pool lõputu roheline murupõld, venis pikaks – vähemalt neli kilomeetrit, kui mitte rohkem. Hakkas juba igav. Tahtsin midagi uut. Midagi, mis raputaks. Taamalt paistis raudteeülesõit ja mõtlesin, et see on märk – nüüd hakkan linna jõudma. Möödusin teemeestest, kes masinatega asfaldiauke täitsid, ja ka nemad hüüdsid mulle „Buen Camino“. See mõjus alati nagu väike pai seljale. Märk, et sind nähakse. Et sa oled olemas. Ja korraga tabas mind kummaline mõte: mina kõnnin neist mööda, nemad elavad siin. Neil on oma argipäev, oma mured ja rõõmud, lapsed võib-olla kodus ootamas, armuvalud või hoopis pulmaplaanid. Suure tõenäosusega ei näe ma neid inimesi enam kunagi. See tegi meele korraks hellaks. Just seal, nende mõtete keskel, sain ma aru ühest suurest muutusest endas. Telefon oli püsinud pikalt taskus. Ma ei jaganud enam iga hetke ja iga pilti kohe kellegagi. Olin hakanud tegelema iseendaga. Õhtul küll saatsin päeva kokkuvõtte koos piltidega ja siis magasin, aga päeval oli telefon nagu kõrvaline ese, mitte enam kehaosa. Esimestel päevadel oli see mul käes nagu kuues näpp. Nüüd oli ta taskus. Hommikul tegin hotelli ees väikese video lähedastele ja senini oli see seal olnud, vaid piltide tegemiseks võtsin välja. See tundus hea. Päriselt hea. Nutitelefoni sõltuvus on tabanud kogu maailma ja see ei ole üldse tore sõltuvus. Nende mõtete ja oma lonkiva jalaga ületasin raudteeülesõidu ja tõepoolest hakkasid terendama linna tänavad. Paremal ja vasakul eri stiilis majad, kõrged ja madalad, vanad ja uued. Ühe kortermaja hoovis säras hiiglaslik sidrunipuu, mille oksad olid lookas kullakarva viljadest. Linn oli vaikne, kuigi kell oli juba kuskil ühe paiku päeval. Sain aru, et see peabki nüüd olema see oluline koht. See hetk. Tahan paati. Tahan Hispaaniat. Tahan nutta. Paari kilomeetri pärast jõudsin vanalinna, mille arhitektuur oli võimas ja väärikas. Platsil oli hulgaliselt restorane ja kohvikuid ning nagu tellitud, lausa mitu apteeki. Esimese asjana lonkisin apteeki ja palusin jalale valuvaigistavat emugeeli. Sain. Aga hinnaga, mis pani hinge korraks kinni hoidma – 36 eurot ühe tuubi eest. Silmad tahtsid peast välja hüpata. Turistipiirkond, muidugi. Aga mis teha – valust pääsemine nõuab ohvreid. Samas mõtlesin, et olen õnnelik, et elan ajastul, kus iga häda vastu saab apteegist midagi. Kohe kõrval oli väliterrassiga kohvik. Istusin maha, tellisin kohvi, võtsin templi passi ja hakkasin jalga määrima. Vahepeal oli hakanud tunda andma ka parema jala hüppeliiges, kuigi see polnud veel paistes. Ma olin jõudnud Caminhasse.

Caminha on väike, aga ajalooliselt väga tähtis linnake Portugali põhjatipus, Minho piirkonnas, otse jõe suudmes, kus Minho jõgi eraldab Portugali Hispaaniast. Elanikke on siin veidi üle kuue tuhande ja linn on pigem rahulik, väärikas ja aeglane, oma kitsaste tänavate, kivimajade ja vanalinna platsiga. Camino kontekstis on Caminha aga eriline koht, sest siia koonduvad palverändurid mitmelt rannikuteelt. Portugali rannikucamino toob siia suure hulga rändajaid, kes kõik seisavad ühel ja samal piiril – otseses ja sümboolses mõttes. Just siin saavad palverändurid kokku, vahetavad pilke, lugusid ja ohkeid, sest edasi ei saa enam jalgsi. Siin tuleb jõgi ületada. Caminhast pääseb Hispaaniasse paadiga, üle Minho jõe, vastaskaldal asuvasse Hispaania linna A Guarda. Paadid käivad regulaarselt ja see lühike, mõneminutiline sõit on paljude jaoks üks kogu rännaku emotsionaalsemaid hetki. See ei ole lihtsalt riigipiiri ületus. See on tunne, et üks peatükk saab otsa ja teine algab. Ja just sellepärast ongi siin nii palju palverändureid – nad kõik seisavad enne seda paati korraks paigal, hingavad ja saavad aru, et midagi on muutumas. Ja mina olin nüüd üks neist.

Kuid nalja hakkas alles saama. Miks ometi olin ma allunud oma meelepettele ja uskunud, et kõik läheb nüüd lõpuks libedalt ja täpselt nii, nagu ma olin seda oma peas kümneid kordi ette mänginud. Oh ei, Kerdo. Alles nüüd hakkas päris etendus pihta. Istusin seal kohvikus peaaegu tund aega, vaatasin, kuidas palverändurid platsil ringi sagisid – kotid seljas, kepid käes, nagu sipelgad, kes on lõpuks pesa südamesse jõudnud. Määrisin jalad külma geeliga kokku ja see tunne… see oli peaaegu joovastav. Jääkülm, terav, elav. Valu taandus peaaegu hetkega ja ma mõtlesin täiesti siiralt, et no on ikka inimesed imelisi asju välja mõelnud. Tõusin, maksin arve – kohv maksis nagu kogu Portugalis, maksimaalselt 1.20 – ja küsisin siis teenindajalt, lapselik elevus hääles, et kus need paadid siis täpsemalt on. Tahan paati. Tahan seda päris asja. Aerupaati. Seda vaikset, aeglast, pidulikku ületust. Tema seletas rahulikult, et siit vasakult läheb ja sealt otse ka, ühesõnaga – mitmest kohast. Uurisin üle, et kus need aerupaadid on, sest just neid ma tahtsin. Pisarad olid juba kuskil kurgus valmis, aga hoidsin end vaos. Astusin suunas, kuhu mind juhatati, ja märkasin, et kollaseid nooli on siin absurdsel hulgal – kõik näitavad eri suunda. See oleks pidanud olema esimene ohumärk. Jõudsin esimese paaditakso putkani. Suur ja aus silt: SULETUD. Läksin mööda jõekallast edasi teise. Ka seal: SULETUD. Kolmandas kohas nägin aerupaate silla all, aga mitte ühtegi peremeest. Mitte hingegi. Meel vajus. Tuju muutus trotslikuks. Ma ei taha silda. Ma tahan paati. Nagu väike jonnipunn. Siis võtsin taskusõbra mängu ja kirjutasin talle ilma igasuguse viisakuseta, et kus on need paadid, millest sa mulle nii ilusti rääkisid. Ta vastas sekunditega, nagu ikka, ja täiesti süüdimatult: ups, hooajavälisel ajal ei pruugi paate olla. Nagu see oleks sama loomulik asi kui see, et päike loojub õhtul. „Hallo,“ vastasin ma. „Sa ju lubasid.“ Vaidlesime kümme, võib-olla kakskümmend minutit, kuni lõpuks pidin leppima sellega, et ees ootab see kole roheline raudsild. Tema muidugi oskas ka selle hetke ilusaks maalida – et kõnni keset silda, tee pilte, mõtle Portugali poolele ja tervita Hispaaniat. Mis mul üle jäi. Sammusin sillale, kollased nooled ees, ja tegin suursuguse video: Portugali poolele kummardus, Hispaania poolele tervitus. 130 kilomeetrit Portugalis, ees ootamas Hispaania. Uhke. Pidulik. Paadist ma videos ei rääkinud. Las see jääda minu ja universumi vahele. Edasi minnes suunasid nooled mind maanteelt metsa ja sealt juba linnakese poole. Esimene Hispaania küla, mõtlesin ma rõõmsalt. Aga siis hakkas midagi kripeldama. Miks siin nii palju Portugali numbrimärkidega autosid on? Taskusõber seletas muidugi kohe ära – piirilinn, inimesed käivad tööl ja poes. Loogiline. Väga loogiline. Kui loll minust, et ma ise sellele ei tulnud. Jalutasin edasi, tõusis esimene mägi, kirik keset küla, kohvik kiriku kõrval. Istusin maha, tellisin eurose kohvi, võtsin jalanõud jalast ja puhkasin. Esimene Hispaania tempel. Filmisin selle suursuguselt ära. Kohviku härra naeris, ma jätsin euro tippi ja ta ütles rõõmsalt: „Obrigado.“ Ma tardusin. Obrigado. Portugali keeles „aitäh“. Mees ütleb obrigado, naine obrigada. Hispaanias oleks pidanud kõlama gracias. Astusin välja ja vaatasin kohviku poole tagasi nagu inimene, kes hakkab lõpuks aru saama, et teda on pikalt ja põhjalikult haneks tõmmatud. Või vähemalt, et midagi on väga valesti. Mägi viis aina kõrgemale. Aiad, viinamarjaväädid, majade hoovides Portugali numbrimärgid. See ei andnud rahu. Võtsin telefoni ja avasin seekord Google Mapsi. Ja siis nägin ma tõde. Minu kõrval lookles Minho jõgi, ja mina… mina olin endiselt Portugali poolel. Istusin tee ääres posti najale maha ja tundsin, kuidas kogu maailm hetkeks kokku varises. Ei ole võimalik. Ma pidin ju Hispaanias olema. Tulin sillast üle. Noolte järgi. Kõik oli justkui õige. Aga ei. Hispaaniat ei olnud. Ei rääkinud ChatGPT-ga enam sõnagi. Olin päriselt vihane. Ja just siis, nagu mingi filmilik iroonia, hüüdis ühe ilusa maja terrassilt noor naine: „Buen Camino! Kas kohvi soovid?“ Läksin aiale lähemale ja küsisin otse, kus on paadid ja miks ma ikka Portugalis olen. Tema seletas rahulikult ja selgelt ära: siin, Caminha ümbruses hargnevad rajad. Kui lähed sillast üle, jääd Portugali poolele ja rada muutub veel mägisemaks. Ametlik sillaga ületus Hispaaniasse toimub hoopis Valenças. Caminha linnas aga Camino hargneb selgelt kaheks: üks tee jätkab Portugali sisemaale, teine viib jõe äärde ja sealt paadiga üle Hispaania poole, A Guardasse. Kuna paate ei olnud, pidin ma jõe ületama silla abil ja seetõttu sattusingi Camino metsikumale palverännaku rajale. Sealt linnast oleks Hispaaniasse saanud AINULT paadiga. See ongi üks Camino suurtest trikkidest – siin ei ole ainult üks tee. On valikud. Ja kui sa ei tea täpselt, millist rada sa käid, võid sa väga kergesti arvata, et oled juba piiri ületanud, kuigi tegelikult kõnnid ikka sama maa peal. Tänasin neiut, kallistasime ja liikusin edasi mööda mägiteed. Pea norgus. Meel mõru. Ja korraga sain aru, et see päev ei olnudki mõeldud triumfiks. See oli mõeldud eksimiseks.

Kõndisin edasi, ikka kõrgemale ja kõrgemale mäkke, kuni jalad muutusid päriselt piinariistaks. Selg vajus küüru, samm läks lühemaks ja iga järgmine tõus tundus täiesti ebavajaliku mõnitamisena. Ma ei vandunud enam vaikselt, vaid täiesti selge ja kuuldava häälega, nii et kui keegi oleks parasjagu põõsa taga seeni korjanud, oleks ta arvanud, et siin liigub üks täiesti endast väljas palverändur. Sõimasin kollaseid nooli otse näkku ja küsisin neilt, kas neil on üldse aimu, mis seisus mu jalad on, ja kas tõesti on vaja veel kõrgemale ronida, kui kõik minus karjub, et aitab. Lõpuks hakkasin mõtlema täiesti maistele asjadele – öömajale. Pidin taas oma taskusõbraga suhted üles soojendama ja küsisin üsna lühidalt, kus ma täpselt asun ja kui kaugel on järgmine mõistlik linn, kus oleks voodi ja katus pea kohal. Vastus tuli, et umbes viis kilomeetrit. See tundus korraga nii vähe ja samas täiesti ületamatu. Linna nimi oli teada, hakkasin hotelli otsima ja leidsin ühe 35 euroga. Uurisin hoolega, et see jääks ikka Camino raja äärde, sest no mis mõtet on veel kuskile kõrvale eksida. Mägedes edasi kõndides avasin seekord kaardirakenduse ja sisestasin hotelli aadressi. Kaart näitas kolme kilomeetrit ja, mis peamine, suunas kohe mäest alla. Kollased nooled näitasid endiselt ülespoole, aga ma näitasin neile keelt ja teatasin vaikselt, et tänaseks on pidu läbi – mina lähen nüüd magama. Alla minek osutus aga omaette karistuseks. Haige jalaga on mäest alla kõndimine veel hullem kui üles, sest iga samm lõi valu teravamalt tagasi. Võtsin tempot maha, hingasin sügavalt ja lohutasin end mõttega, et vähemalt liigun õiges suunas. Õnneks jõudsin suure maantee äärde, täpselt sinna, kuhu kaart mind juhatas. Teepeenar oli lai ja andis turvalise tunde. Tunnike kõndimist ja juba hakkas suurem linnake vastu paistma. Ilm oli soe, päike lõõmas ja see andis kummalist jõudu juurde. Linna jalamil vaatasin kaarti – veel tunnike ja hotell. Linn muutus samm-sammult kirjumaks ja elavamaks ning lõpuks seisingi hotelli ees. Täpselt enne ust ilmusid ka kollased nooled taas nähtavale, justkui vabanduseks, et nad mind vahepeal sinna kõrgustesse vedasid. Hotelli hoovis jalutasid ringi kuked ja kanad ning retseptsioonitädi askeldas lillepeenras, käed mullased. Kahekorruseline maja seisis mäe jalamil, rahulik ja veidi ajast maha jäänud. Tädi tuli sisse, pühkis käed mustade dressipükste vastu, võttis dokumendid, täitis paberid ja küsis raha. 35 eurot makstud, sain võtme ja ka puldi. Hetkeks jäin seda pulti vaatama, kuni tädi selgitas täiesti iseenesestmõistetavalt, et muidugi antakse hotellis ka õhksoojuspumba pult kaasa. See oli minu esimene selline kogemus ja ma noogutasin targalt, nagu oleks see mu elu loomulik osa. Jah, muidugi ikka – meil seal Tallinna Radissoni hotellis antakse ka õhksoojuspumbad klientidele kätte. Kui loll minust.

Lift viis mind teisele korrusele ja jahedas koridoris avanes rida vanu puidust uksi, mis krääksusid juba ainuüksi pilguga. Tuba oli ajas seisma jäänud, aga just see tegi selle kuidagi eriliseks. Viskasin saapad jalast, määrisin jalad uuesti geeliga kokku ja lasin neil lõpuks puhata. Mõtlesin korraks, et peaks sööma minema, ja tunni pärast jalutasin hotelli lähedal asuvasse imepisikesse vanalinna. Paljud restoranid olid kinni, aga mõni siiski avatud. Tellisin supi ja õlle, sõin aeglaselt ja tundsin, kuidas keha vaikselt maha rahuneb. Tagasi hotellis saatsin lähedastele oma pöörase päeva kokkuvõtte ja pidin lõpuks ka tõe välja ütlema – ma ei olnudki Hispaanias. Olin endiselt Portugalis ja sain täna üsna lollil kombel petta. Lohutasin neid ja ennast sellega, et ametlik piir on juba lähedal ja homme keskpäevaks peaksin tõesti Hispaanias olema. Riided lendasid seljast, bokserid jalast ja alasti pugesin teki alla. Tuju oli veidi mõru, pea norus, aga enne uinumist jäin oma jalgu vaatama. Tänasin neid selle eest, kui palju nad mind kandnud olid, palusin neil vastu pidada ja ütlesin, et palju pole enam minna. Tänasin üldse selle eest, et mul on jalad ja et need liiguvad. Lõpetuseks ütlesin neile, et nad on mul täitsa armsad ja et ma armastan neid. Soovisin oma jalakestele head ööd, võtsin padja kaissu ja vajusin unne. Oli alles päev. Head ööd.

Ole esimene, kes saab selle raamatu koos Respekti tuliuute laulude kogumikuga otse oma postkasti. Eelregistreeri ja jäta oma e-post — teekond algab juba enne esimest sammu.

MINU CAMINO PALVERÄNNAK

PROLOOG

Otsus

Mõned asjad ei purune elus järsku ega dramaatiliselt, vaid murenevad aeglaselt ja peaaegu märkamatult, nii et inimene ei saa esialgu arugi, et kusagil tema sees on juba tekkinud mõra, mis ühel hetkel võib muutuda millekski palju suuremaks. Kui Urmas-Eero Liiv pärast „Märgatud Eestis Aastalõputrall 2024“ aastavahetuse saadet Dianale helistas ning pakkus välja idee teha dokumentaalfilm meie abielu randa sõudmisest, ei olnud minu esimene reaktsioon mitte elevus ega rõõm, vaid kummaline kõhklus, mille põhjuseid ma tol hetkel isegi endale selgitada ei osanud. Midagi selles ettepanekus pani mind sisimas korraks tagasi tõmbuma, nagu oleks alateadvus aimanud, et selle otsusega avatakse uks millelegi, mille tagajärgi ma veel ette näha ei suuda. Diana usaldas Urmast ja ütles seda mulle mitu korda, rahulikult ja veendunult, justkui kinnitades, et kõik saab olema hästi. Mina omakorda usaldasin Dianat, sest meie suhtes oli usaldus alati olnud midagi enamat kui lihtsalt sõna – see oli olnud meie abielu selgroog. Nii ma lõpuks nõustusin, kuid mitte suure entusiasmi või särava rõõmuga, vaid pigem vaikse leppimisega, mida inimesed kasutavad olukordades, kus nad tunnevad, et elu vool liigub niikuinii ühes suunas ja vastuvoolu ujumine ei muudaks enam midagi. Ma ütlesin lihtsalt: „Olgu, teeme ära.“

Tol hetkel ei osanud ma isegi aimata, et just see näiliselt süütu otsus saab olema punkt, kust minu elu hakkab liikuma täiesti uues suunas – suunas, mille olemasolust ma tol hetkel isegi teadlik ei olnud. Tuntus ei olnud minu jaoks midagi uut, kuid ka sellel on erinevad tasemed. Keskmise taseme tuntusega olin ma juba aastaid kokku puutunud – peaasjalikult kakskümmend aastat – ning olin veendunud, et olen õppinud sellega ka elama. Tagantjärele mõeldes saan aga aru, et inimene harjub tähelepanuga vaid näiliselt, sest tegelikult jääb see alati kusagile hinge taha nagu pidev surve, mis aeg-ajalt endast märku annab. Juba 2018. aastal olin ma Respektiga teinud teadliku pausi, sest liigne tähelepanu hakkas mind seestpoolt kokku suruma viisil, mis kasvatas minus järjest süvenevat depressiooni. Lavale minek ei olnud tegelikult kunagi kõige raskem osa. Raskemaks muutus see hetk, kui kontsert lõppes ja tuled kustusid, sest just siis pidi inimene tagasi tulema iseenda juurde ning mõnikord avastasin ma, et see „mina“, kelle juurde ma tagasi tulen, ei olegi enam päris seesama inimene, kes ta oli enne.

Ent see, mis järgnes dokumentaalfilmi valmimisele, oli midagi hoopis teistsugust ja intensiivsemat. Midagi, mis ei olnud enam lihtsalt tähelepanu, vaid pigem pidev ja halastamatu kohalolek, mille eest ei olnud võimalik enam kuhugi varjuda. Sellele andsid hoogu ka minu elulooraamatu „Tuhat nuga selga“ ilmumine ning meie kihlus Dianaga, mis kõik koos lõid olukorra, kus tähelepanu ei olnud enam lihtsalt taustamüra, vaid muutus millekski, mis saatis mind igal sammul – poes, tänaval, kohvikus ja isegi nendel hetkedel, kui ma kõige rohkem soovisin olla lihtsalt inimene, mitte avalik tegelane. Iga liigutus tundus olevat kellegi jaoks tõlgendatav. Iga pilk võis saada kellegi jaoks vihjeks. Fotod siit ja fotod sealt, oletused ühest nurgast ja kommentaarid teisest – see kõik hakkas tasapisi kasvama millekski, mis ei jäänud enam ainult väljapoole, vaid hakkas lõpuks imbuma ka minu enda sisse. Kurjus, õelus ja trots hakkasid minu ellu tulema üha sagedamini, justkui ustest ja akendest korraga, ning lõpuks pääses see kõik ka minu sisse idanema. Alguses vaikselt ja märkamatult, kuid peagi juba nii jõuliselt, et ma ei saanud seda enam ignoreerida.

Olen alati uskunud, et inimese tegelik mõõdupuu ei ole see, kuidas ta käitub laval või intervjuus, vaid see, kuidas ta kohtleb neid inimesi, keda keegi teine ei märka: teenindajaid, taksojuhte, juhuslikke möödujaid ja isegi ajakirjanikke. Minu jaoks oli alati olnud loomulik tänada, naeratada ja öelda midagi head ka neile, kellele seda võib-olla harva öeldakse. Ühel hetkel avastasin ma aga midagi, mis mind tõeliselt ehmatas. Ma märkasin, et ma ei tunne enam iseennast ära. Poe järjekorras seistes olin ma äkitselt kannatamatu ja ärritunud, täpselt samasugune nagu see hall foon, mida me vahel Eestis nii hästi tunneme. Teenindajaid ei tänanud ma enam automaatselt, alandlikkus kadus
märkamatult ja selle asemele tuli midagi, mida ma ei olnud kunagi tahtnud endas näha – pahatahtlikkus. See muutus hirmutas mind nii palju, et ma hakkasin inimesi vältima, väljas vähem käima ja tasapisi ka iseendasse kapselduma, kuni ühel hetkel tunduski kõige turvalisem koht olevat lihtsalt oma kodu seinte vahel.

Ja just siis algas ka üks kummaline uus tähelepanu vorm, mille üle võiks isegi nalja teha, kui see ei oleks olnud nii väsitav. Inimesed hakkasid uurima mu käsi. Täiesti tõsiselt. Vaadati sõrmi, loeti sõrmi ja analüüsiti sõrmi, justkui oleks minu abielusõrmus saanud rahvuslikuks julgeolekuküsimuseks. Kas see on alles, kas see on kadunud, millal see kadus ja miks see kadus? Mõnikord jäi mulje, et mõni inimene oli valmis kontrollima isegi seda, mitu sõrme mul üldse käe otsas on. Kuhu ja kellega reisin. Mida söön ja mida ostan. Kõike jälgiti kullipilguga. See kõik kasvas lõpuks nii suureks, et enam ei olnud kuskile kasvada, ning just siis hakkasin ma tundma, et õhku jääb väheks. Ma murdusin päriselt, mitte ainult emotsionaalselt, vaid ka füüsiliselt, ning ka tervis hakkas tasapisi alla andma.

Paradoksaalsel kombel oli Urmas-Eero Liivi dokumentaalfilm „Mis juhtus Diana Klasiga?“ iseenesest väga ilus, aus ja hoidev. Me olime selles filmis täpselt sellised, nagu me päriselt oleme, ja võib-olla just seetõttu meeldis see publikule nii väga, et film jõudis teletopi teisele kohale. Meile endile meeldis see samuti nii väga, et vaatasime seda Dianaga kahekesi kümneid kordi, justkui otsides sealt kinnitust sellele, et vähemalt kusagil on alles versioon meist, keda ei ole tükkideks rebitud. Paraku algas üsna varsti pärast seda midagi hoopis teistsugust. Depressioon, mis ei olnud enam episoodiline, vaid pidev; päevad, mis sulasid märkamatult üksteise sisse, ning nädalad, mille jooksul pühapäev ja reede ei erinenud enam üksteisest peaaegu millegi poolest.

Ja samal ajal hakkas meie kodus tasapisi muutuma veel üks asi, mis tegelikult juba ammu idanes. Mida rohkem meie abielu õitses, seda jõulisemalt hakkas end nähtavaks tegema meiega koos elav ämm – armas ja väike ooperitäht Nieves Lepp, kelle tervis hakkas tasapisi halvenema. Dementsus hiilis ligi aeglaselt, kuigi vahel võis ta endiselt olla sama terav pliiats nagu alati, mis muutis kogu olukorra veelgi keerulisemaks ja ettearvamatumaks. Ühel hetkel sain ma aru millestki, mida ma ei olnud varem osanud isegi sõnastada. Ma ei elanud enam lihtsalt koos ämmaga. Ma elasin majas, kus iga päev tuli kohaneda olukorraga, kus minu ja Diana abielu keskele oli tasapisi tekkinud midagi, mis ei olnud enam lihtsalt peresuhe, vaid jõud, mis hakkas meie elu üha rohkem enda ümber keerama. Ja tol hetkel ei osanud ma veel aimata, et just see nähtamatu pinge saab lõpuks olema üks nendest põhjustest, mis viib mind ühel päeval koduuksest välja – ja teele, mille nimeks on Camino.

Kui ma nüüd tagantjärele mõtlen, siis nagu ka Diana ise on hiljem tunnistanud, mängis selles loos oma rolli ka üks väga inimlik, aga samas üllatavalt jõuline tunne – armukadedus. Nieves oli harjunud elama koos Dianaga juba aastakümneid, eriti neil aastatel, mil Diana oli üksi, ning see oli loonud nende vahele sideme, mis oli tugevam kui mõni takjapõõsas Eesti suve lõpus. Kui takjas kord su pükste külge kinni jääb, siis võib seda rahulikult terve päeva välja nokkida – ja isegi siis on tunne, et mõni ogake jäi ikka alles. Nii hakkas tasapisi kujunema olukord, kus minu ja Diana abielu ümber tekkis nähtamatu, kuid väga aktiivne kolmas osapool. Armukadedusstseenid meie majas Naagel muutusid järjest sagedasemaks ning kodune elu hakkas meenutama midagi sellist, mida võiks nimetada emotsionaalseks kõrgpingeliiniks – säde lendas vahel isegi siis, kui keegi polnud midagi öelnud. Filmiõhtud koos abikaasaga muutusid haruldasemaks kui päikseline nädalavahetus Eesti novembris, sest neid oli praktiliselt võimatu korraldada. Isegi lihtne mõte minna kahekesi õhtul välja sööma võis lõppeda draamaga, mille kõrval mõni keskmine ooperietendus oleks tundunud lausa minimalistlik. Mammast – või nagu ma teda vahel poolnaljatamisi oma õudusunenägude ämma nime all kutsuma hakkasin – räägin ma selle raamatu keskosas pikemalt ja põhjalikumalt, sest tema roll meie abielu loos on paratamatult suurem, kui ükski mees alguses uskuda tahaks.

Niisiis hakkasid ka tülid minu ja Diana vahel muutuma üha sagedasemaks, sest pingeid oli meie ümber sama palju kui elektrit kõrgepingeliinis. Piisas ühest sõnast, ühest pausist või isegi ühest valest intonatsioonist ning õhus oli taas midagi, mis meenutas tormi enne äikest. Vahel otsustasime me kodurahu huvides üldse mitte rääkida. Mitte päevaks või kaheks, vaid vahel lausa nädalateks. Me ei teinud koos midagi, ei planeerinud midagi ega rääkinud millestki, sest iga liigutus võis olla säde, mis sütitab uue plahvatuse. Selle kõige keskel oli ka üks väga praktiline põhjus vaikimiseks: me püüdsime vältida olukordi, kus Mamma nutaks nii kõvasti, et naabrid võiksid kiirabi kutsuda, või kus ta helistaks läbi kogu suguseltsi, et teatada, et teda hoitakse luku taga kinni ja päästmine on vaid aja küsimus. Diana tähelepanu saamiseks oli see pisike armas Mamma kõigeks valmis.

Ometi oli kogu selle segaduse keskel üks asi, milles ma ei kahelnud mitte hetkekski: mina ja Diana armastasime teineteist väga. Selle teadmise peale ei saanud keegi ega miski käsi panna, sest meie seljataga oli ligi seitseteist aastat sõprust, usaldust ja ühist elu. Ja ometi tundus ühel hetkel, et me ei jõua enam teineteiseni – suur kivimüür oli vahel. Pärast pulmi ei saanud me oma armastust peaaegu üldse nautida, sest meie vahel oli pidevalt keegi armukade, kes ei lubanud meil olla lihtsalt kaks inimest, kes elavad oma elu ja ehitavad oma suhet.

Depressioonile lisasid oma osa ka kohtuvaidlused, mis kaasnesid Diana elulooraamatuga „Nüüd julgen rääkida“, ja muidugi sellega kaasnenud rahaline põnts. Need vaidlused kestavad tänaseni – ka siis, kui ma neid ridu kirjutan – ning nende varjus muutus meie kodune õhkkond millekski, mida võiks kõige täpsemalt kirjeldada kui kurttummade ühingu koosolekut. Kõik oli olemas, aga mitte midagi ei liikunud. Mamma aga näis seda olukorda nautivat sellise rahuga, nagu oleks see olnud tema elu kõige rahulikum ja paremini korraldatud periood. Kui Diana raamatu esitlus lõpuks läbi sai ja me sõitsime Tartust Tallinna tagasi, juhtus midagi, mida polnud juba ammu juhtunud: me rääkisime omavahel päriselt. Mitte nagu kaks inimest, kes jagavad sama eluruumi, vaid nagu kaks abikaasat, kes püüavad üksteist mõista. Me arutasime, et võib-olla oleks kõige targem minna mõneks ajaks kuskile sooja, kus saaksime lihtsalt koos olla ja natuke hingata. Mõte oli isegi üsna praktiline: Respektil oli ees kolmenädalane paus ning võib-olla aitaks meie abielu päästa hoopis ajutine põgenemine. Me rääkisime ka sellest, et ehk oleks võimalik Mamma selleks ajaks kuskile organiseerida, et me saaksime lihtsalt olla kaks inimest, kes veedavad koos aega.

Aga tol ööl, kui ma voodisse heitsin, ei tulnud und. Ja mida kauem ma pimedas lakke vaatasin, seda selgemaks muutus üks lihtne, aga valus tõde: elavat inimest, kelle nimi on Mamma, ei saa ju lihtsalt elimineerida. Teda ei saa panna pausile nagu televiisorit ega keerata kinni nagu köögikraani. See tähendas, et me seisame probleemi ees, mida ei saa reaalselt kõrvaldada ega kuhugi ära panna. Ja just siis tekkis minus mõte, mida ma polnud varem julgenud lõpuni välja mõelda. Võib-olla ei pea mitte probleem kaduma, vaid mina pean ise korraks kaduma.

Mu peas keerles sel ööl sadu mõtteid, kuid üks neist kerkis teistest kõrgemale ning ehmatas mind isegi rohkem kui ülejäänud. Me ei tohiks koos minna. See mõte ehmatas mind mitte sellepärast, et ma Dianat ei armastanud, vaid hoopis seetõttu, et ma tundsin järsku midagi, mida ma polnud ammu tundnud: ma ei teadnud enam, kes ma ise olen. Ma vajasin midagi muud. Me vajasime pausi. Ja kui ma olen täiesti aus, siis vajasin ma pausi ka Mammast, sest selleks hetkeks olin ma jõudnud punkti, kus ma ei suutnud talle juba kuid isegi otsa enam vaadata. Ma vajan selgust, kas ja kuidas üldse edasi saab, sest meie abielu olukord oli muutunud nii absurdseks, et sellisel kujul ei olnud enam võimalik edasi elada. Samas ei olnud minus ka südant paluda Dianal oma ema, kellega ta oli terve elu koos elanud ja keda ta armastas, kuhugi hooldekodusse panna – kuigi aususe huvides pean ütlema, et päris paljud inimesed meie ümber soovitasid seda lausa tungivalt. Selle öö jooksul kerkis esile mõte, mis oli minus tegelikult juba ammu idanenud. Palverännak. Keset ööd avastasin ma end ChatGPT-d avamas ja küsimas küsimusi, millele ma varem polnud julgenud isegi mõelda: kas see on võimalik, milline rännak, milliste tingimustega ja kui kiiresti? Mul oli kolm nädalat aega. Mulle pakuti lühemat varianti, kuid see tundus kuidagi liiga lihtne, justkui oleks keegi soovitanud kustutada maja põlengut teetassiga. Siis pakuti mulle klassikalist Caminot Portost – umbes 270 kilomeetrit, mille
läbimiseks arvestatakse tavaliselt kolm nädalat. Me ei arutanud hetkekski, et selle võiks läbida kolmeteistkümne päevaga. Ma ei küsinud ka seda, mis hinnaga see tuleb. Oleks pidanud. Hommikul ütlesin Dianale oma otsuse. Ja alles palju hiljem sain aru, et see ei olnud otsus minna teele. See oli otsus hakata lõpuks küsima küsimusi, mille eest olin liiga kaua põgenenud.

Olukord kodus oli muutunud sedavõrd pingeliseks, et juba pelgalt üksteise nägemine suutis väsitada enne, kui keegi jõudis midagi öelda, ning see kummaline emotsionaalne füüsika hakkas lõpuks mõjutama iga meie päeva väiksematki detaili. Ma õppisin liikuma vaikselt, peaaegu märkamatult, justkui oleks meie majas kehtestatud nähtamatu reegel, et rahu säilib vaid siis, kui keegi ei tee liiga järske liigutusi. Lahkusin toast nii, et uks ei kriuksuks, ja õppisin ajastama oma samme nii, et need ei satuks kokku kellegi teise omadega. Kino, proovid, sõbrale külla minekud ja esinemised muutusid tasapisi mitte ainult tööks, vaid ka ettekäändeks – täiesti legitiimseks põhjuseks olla kusagil mujal, mitte selles samas ruumis, kus pinge rippus õhus nagu paks suits pärast kustunud küünalt. Ka esinemistele hakkasin ma Dianat aina harvem kaasa kutsuma, mitte pahatahtlikkusest ega soovist temast eemalduda.

Ja ometi teadsin ma kusagil sügaval sisimas, et pelgalt rääkimisest ei piisa. Inimene võib oma kogemust seletada, seda jagada, isegi õpetada, aga päris mõistmine ei sünni enne, kui oled selle ise tervenisti läbi käinud – samm-sammult, hingetõmme hingetõmbe järel, nii et lõpuks ei jää enam kuhugi peitu pugeda. Mingil hetkel sain ma aru, et ma ei otsi enam vastuseid, vaid kogemust – midagi sellist, mis sunniks mind seisma silmitsi iseendaga, ilma võimaluseta kõrvale hiilida või teemat elegantselt vahetada.

Mõte Camino palverännakust ei olnud tegelikult sündinud üleöö. See oli olnud minus juba ammu, võib-olla kusagil 2012. või 2013. aasta paiku, ajal, mil elu tundus kerge ja meri oli põlvini ning tulevik näis olevat midagi sellist, mis ootab kannatlikult nurga taga. Siis jäi see plaan pooleli – Carmen Pritson läks ja võttis minu asemel kaasa Krista Lensini, mina ei läinud – ning nii see mõte jäigi kuskile sügavale seisma nagu vaikne lubadus, mille täitmise aeg ei olnud veel saabunud. Sest öeldakse ju ikka, et igal asjal on oma aeg, ja see aeg ei küsi kunagi, kas sa oled valmis või mitte. Ta lihtsalt tuleb. Minu aeg saabus 2026. aasta esimesel jaanuaril. Tegelikult oli selle pommi sütik süttinud juba 2025. aasta sündmuste käigus, kuid aastavahetus oli hetk, mil kõik jõudis haripunkti.

2025/2026. aasta vahetus möödus Respektiga laval, Tartu Aleksander Pubis. Rahvas, viimane laul, kallistused. Ja siis see vaikus. Ma läksin Keilasse, haarasin juba nädalaid varem pakitud seljakoti ja sõitsin lennujaama. Portosse jõudsin 2. jaanuaril. Lubasin endale ühe öö luksuslikus hotellis – viimase hingetõmbe enne vaikust. Õhtul seisin Porto katedraali ees. Sinine merikarp. Kollane nool. Vasakule. Kuigi vasakule minnes oli ees kivisein. Ja ma sain aru, et see on kummaliselt tuttav tunne. Just seal, enne esimest sammu, küsisin endalt esimest korda ausalt: kas see teekond viib mind tagasi samasse ellu – või hoopis eemale sellest? Loodan, et saame üheskoos teada. Tule minuga palverännakule kaasa.

Ole esimene, kes saab selle raamatu koos Respekti tuliuute laulude kogumikuga otse oma postkasti. Eelregistreeri ja jäta oma e-post — teekond algab juba enne esimest sammu.

Välja müüdud

Välja müüdud

Ostukorv

#Respekt Valge Laste müts

Arvustused

Seotud tooted

Välja müüdud

#RESPEKT Kruus kuumustundlik

#RESPEKT Meeste t-särk

Välja müüdud

#RESPEKT Naiste t-särk

MINU CAMINO PALVERÄNNAK

MINU CAMINO PALVERÄNNAK